Möödunud nädala kontsert oli üks paras hüpe tundmatusse. Üle 500 inimese publikus, saime alustada alles pool tundi pärast ametlikku algust, kuna ukse taga seisis endiselt poole Õhtuväljaku peale ulatuv järjekord, laval lisaks tuumik-triole (Mattias Tirmaste kitarril ja Maris Pihlap taustavokaalidel) kaks täiesti uut bändiliiget (Taali Lehtla bassil ja Rein Fuks trummidel), tund aega täiesti uusi, elektrooniliste kellade ja viledeta seadeid ning hulk verivärskeid ja võrdlemisi pungiseid laule, mida me polnud veel kordagi kontserdil esitanud. Ühesõnaga põhimõtteliselt otse prooviruumist pea ees publikusse.
Nägin juba kuu aega enne õudusunenägusid sellest, kuidas tuleme tohutu rahvahulga ette, kes kõik tahavad harjumuspäraseks saanud tümakat ja tunniajast hüppamist-karjumist, siis aga alustan hoopis luuletusega, ühele rahulikule seadele järgneb teine ja kolmas ning ajapikku näen, kuidas publik vaikselt tüdineb, omavahel rääkima hakkab ja pool saali lõpuks tühjaks voolab.
Aga mu kahtlused olid täiesti asjatud. Õnneks on mu muusika juurde 10 tegutsemisaasta jooksul oma tee leidnud ja sellega jäänud kõige hoolivam ja julgem publik, kellest Eestis võib unistada. Ehk olen suutnud neid oma kunstiliste eneseotsingute ja pidevate stiilimuutustega ka piisavalt šokeerida, et üks elava (ja suures osas tavalisest palju rahulikuma) bändimuusika kontsert pole midagi liiga ootamatut, kuid see, mis 5. detsembril juhtus, oli tõesti kätelkandmine, millesarnast ma pole mitte kunagi varem kogenud. Jumal tänatud, et mu kuulajad nii normaalsed on!
Korralik laulupidu, kuna iga viimast kui pala teati refräänidest tausta-hüüatusteni peast ja karjuti kaasa, Tirmaste kitarrisoolod niitsid jalust ja kui kontserdi teises pooles saime koos trummidega raiuma hakata, oli küll tunne, et nüüd olen see rokkstaar-EiK, kes ma tahtsin kolmandas klassis olla. Kui juba terve aasta oli neid DJ-puldi ja backtrackidega kontserte paugutatud, siis tundus lihtsalt kõige õigem plaan võtta kõik pulkadeks ning teha midagi risti vastupidist. Sest see on punk! Ja üldsegi peaks aasta pimedaimal ajal natuke rahulikumalt olema, selle asemel, et hambad ristis kuue kohvi pealt oma “winter arc” läbi teha.
Edukas kontsert, hoidvad inimesed, ilus muusika. Ilmselt teeme uuel aastal ühe korra veel. Ja eks siis näis, millised hullud ideed jälle pähe tulevad, mida järgmiseks ette võtta!
