17.10.24

Naturaalse veini maastikul olen ma suur võhik, seega ootuseid mul oma esimesele veinidegustatsioonile minnes ei olnud. Kohale jõudes oli atmosfäär mönus, ruum vaikselt sumises. Läksin istusin oma kohale maha ja jäin ootama oma sõbrannat, see andis mulle võimaluse paanitsemiseks, mõeldes, et mis saab kui ükski vein mulle ei meeldi. Kell hakkas saama 7, Max ja Marika liikusid laudade poole, mis olid möeldud degusteerijatele, ning minu õnneks istusid nad täpselt minu kõrval oleva laua taha. Mõtlesin oma peas, et nüüd on läbi, ma ei saa isegi kurta oma sõbrannale, et vein ei meeldi, sest nagu ma tol momendil õppisin siis Marika on eestlane. Ei tea, kuidas ma kokku ei pannud, et Marika Eesti nimi on. Muid keeli peale eesti- ja inglise keele ma ei räägi kah nii, et see on nüüd välistatud. Tellisin õnneks lauale paar pretzelit ning friikaid, seega sain nüüd paaniliselt nokitseda nende kallal ja oodata degustatsiooni algust.

Köögist tuli spetsiaalselt selle ürituse jaoks tehtud, saksapärane pretzel. Pretzel oli mönusalt pehme ja soolane. Kõrval oli sinepi-toorjuustukreem, mis tõi alla soolakust ning lisas kreemisust, ja õllekurk, mis lisas sellele kõigele mõnusat happelisust ja head crunchy. See sobis suurepäraselt kõikide veinidega, balansseerides veinide happelisust ja mineraalsust mõnusa soolakusega.

Enne, kui asume veinide endi juurde, siis siin on veidike Maxist ja Marikast. Max on viienda põlvkonna veinivalmistaja, tema vana-vana-vanaisa asutas Dexheimeri veinimaja 1896. aastal. Marika on Eestist pärit sommeljee. See kombinatsioon aitab neil toota veine, mis tõstavad esile Rheinhesseni regiooni potentsiaali, samal ajal väljendades austust ümbritseva looduse ja kohalike viinamarjasortide vastu. Nad korjavad kõik oma viinamarjad käsitsi, eriliseks teeb selle veelgi enam see, et paljud meie sõbrad ja tuttavad on käinud nende iga-aastastel viinamarjakorjetel. Veinide kääritamine toimub ainult spontaannsel viisil.

Pildil (vasakult): Liisa, Marika, Max, Laura Maria ja Iris.

Lumi

Esimeseks veiniks oli Lumi, mis nende sõnul on energiline Pinot Blanc, millele on lisatud veidi Sauvignon Blanci, et lisada puuviljasust. Karge ja mineraalne valge vein. See oli suurepärane algus degustatsioonile. See oli tõesti mega kerge ja mönus värske. Olles veinide mitte kõige suurem fänn, lõi see mind ausalt öeldes pahviks. Täpselt selline vein, mida juua kuskil terrassil, suvel, õhtu hämaruses head juttu vestes.

Riesling

Järgmiseks oli Riesling, mis on nende sõnul ülimalt võluv. Armas täpsus kivise mineraalsuse ja värskendavalt vahetu happesusega, mida ümardab veidi lopsakas virsik ja sametine tekstuur – tõeliselt nauditav valge vein, mida naudid eraldi või koos igasuguste maiustega. Ta üllatas meid. Kindlasti kehakam, kui eelmine vein, kuid ikkagi väga mönus kerge. Ta oli troopiline ja samal ajal õrna puiduse tooniga. Mina tundsin tugevat mango maitset, sõbranna ei tundnud, võib olla mõtlesin välja selle.

Nice Guy

Kolmandaks veiniks oli Nice Guy, kergelt joodav rosé, milles on tunda nalja – “klassikaline kena mees”, ütleb Marika. Ahvatlevalt kerge kogemus selle heledast vasest toonist kuni värskendavalt madala alkoholisisalduseni – ainult 9,5%. See vein oli imeline, jahutatud kerge roosa vein paneb tõesti mured unustama. Meie jaoks isegi veidikese vaarika õlle vibega. Selline vein, mida juua sõpradega esimesel kevadisel piknikul, kus päike on juba veidi soe. Meeletult kallutatav vein. Imeline.

Pinot Noir

Degustatsiooni lõpetas Pinot Noir, neist neljast kindlasti kõige tugevam ja intentsiivsem. Vürtsikas, heldelt elegantne ja täis lopsakaid puuvilju – ideaalne kaaslane igasuguste hautiste või punase liharoogade juurde. Punane vein ei ole minu teema, seda ka kahjuks temaga. Minu jaoks suht klassikaline naturaalne punane vein.

Huvitav fakt, mis me õppisime oli, et Dexheimeri etiketid on üks suur maal, mis kajastab nende energiat ja feelingut. See maal on tehtud 24ks tükiks, mis tähendab, et igal pudelil on tükk neist.

Peale kõikide veinide maitsmist saime juua oma lemmikuid uuesti, mis minu jaoks olid esimesed kolm veini, millest kõigist võtsin veel ühe pokaali. Sel ajal hakkas ka plaati keerutama Jonas. Paremat õhkkond on raske leida.

See degustatsioon ausalt öeldes avas mu silmad veelgi enam naturaalse veini maailmale, olen alati olnud arvamusel, et naturaalveinid on väga funkyd ja väga spetsiifilisele maitsemeelele, kuid see on kaugel reaalsusest. Arvan, et Dexheimeri veinid on väga algaja sõbralikud, kuid olles samal ajal väga kompleksed. Pretzel oli mega, sobis nende veinidega üli hästi ja tekitas tunde nagu oleks ise Saksamaal, nende veiniistanduses, juues parimat veini ja süües Saksa klassikat. Meie jaoks oli õhtu meeletu success ja ei suuda ära oodata järgmist Võhikute seiklust.