Karge esmaspäeva hommik, taevas on üle mitme päeva sinine ja magasin end üle pika aja mõnusalt välja. Nii ma ärkasin - elevil eesootava päeva üle ja valmis minema Fotosse nende uut näitust vaatama. Ausalt öeldes ei mäleta ma, millal viimati kuskil näitust vaatamas käisin. Fotografiskasse sattusin ma esimest ja viimast korda peaaegu täpselt kaks aastat tagasi.
Autori enda kohta ma enne suurt ei teadnudki. Või noh.. midagi. Olin ta tõid küll näinud, kuid mitte teades, kelle poolt need tehtud on. OBEYd olin enne näinud, kuid jällegi puudus seos kunstnikuga täielikult. See tegigi selle külastuse põnevamaks, kuna läksin sinna põhimõtteliselt mitte ühegi teadmisega, kuhu ma sisse astun. Üllatusmoment tuleb kindlalt, kas positiivne või negatiivne, see iseasi.
Shepard Fairey on nüüdisaja tänavakunstnik, tarbegraafik ja aktivist ning OBEY Clothingu ja loovagentuuri Studio Number One asutaja. Fairey on loonud üle 135 avaliku seinamaalingu ning temast on saanud üks kõige nõutumaid ja provokatiivsemaid tänavakunstnikke kogu maailmas. Väike ülevaade neile, kes olid nagu mina.
Näitusele jõudes vaatas meile otsa vaieldamatult tema kõige kuulsam töö, “Obama Hope”. Seda tööd on oma elus vist näinud kõik. Teose sinine-must-punane värvus tundubki olevat tema signatuur. Ja kui ma olen täiesti aus, siis need mind eriti ei kõnetanud. Mul oli kuidagi raske leida sidet nende piltidega. Lähedalt vaadates sa näed kui palju tööd need on nõudnud: erinevad kihid kollaaže, spreivärve, fotosi.
Kuulata, kuidas ta räägib oma tehnikast, oli väga huvitav, kuid osad tema meetodid jäid meile ikka ebaselgeks. Ta teeb asju, mida ma ei ole kunagi varem näinud - kasutades näiteks läbipaistvaid spreivärve ja negatiive, värvides neist üle mingisuguse spetsvärviga tekitades õrna kujutise. Aga see kõik tundus nagu asi, mida sa oled varem näinud. Arvan, et tema langeb sinna patta kunstnikest, kelle töid tehakse nii palju järgi, et orginaal ei tundu enam nii eriline? Ei tea. Imetlusväärne tehnika igaljuhul.
Nendest oli küll üks, mis mulle väga meeldis ja mida vaatasin kauem. Selleks oli “Hong Kong Visual Disobedience (Blue)”. Teose värvid ja kollaažid töötavad nii nagu mulle meeldib. Silm ei jää puhkama, koguaeg on midagi uut vaadata ja avastada.
Samuti meeldisid mulle tema siiditrüki pildid - nende tehniline veatus mõjus efektselt, kattes terve suure seina. Võib-olla oligi teoste kogus see, mis muutis nad nii muljetavaldavaks. Nad olid kõik nii erinevad, äärest-äärde temaatikaid. Neid olekski võinud sinna vaatama jääda, otsides igat detaili.
Tänavakunstil endal on juba mingi aktivismi hõng juures, kuna sa teed miskit, mis on illegaalne. Sellegipoolest jäi tema aktivismi pool mulle kuidagi segaseks. Oli mõni töö, kus oli selgelt arusaadav, et ta üritab provotseerida või edastada mingit vastuolulist sõnumit. Aga kuuldes pidevalt tagataustal helisalvestust, kus ta mainib, et ta on aktivist, siis ootasin näha midagi rohkemat. On ka väga võimalik, et mul läksid mingid viited lihtsalt tuimalt üle pea.
Minus tekitas see näitus uudishimu. Huvi tema ja kõige, mida ta on teinud väljaspool seda näitust, vastu. Näitusel mainiti tema mitmeid vahistusi, kuid ma tahtsin kuulda neid adrenaliini süstivaid lugusi. Minus vallandus uudishimu tema rollist tänavakunsti arengus. Põhjatu huvi uurida temast veel ja veel.
Pärast näitust käisime läbi Balta VLND putkast ja proovisime ära OBEY burgeri - küslamajo, punase kapsa-õuna coleslaw, Cheddar’, kadakasuitsujuustu, veiselihapihvi ja Mulgi Pagari kartulisaiaga. Mõnus mahlane kõhutäis: ‘slaw lisas sellele mõnusa krõmpsu ja magususe, kadakasuitsujuust aga värskendava suitsuse hõngu, mida pole ammu burgeri vahel saanud.
Mõnus päev, heas seltskonnas, nautimas kunsti, head toitu, mis saaks olla parem. Soovitan sellist päeva kõigile.
