Samm Korraga ei ole lihtsalt veel üks projekt, vaid pigem õppimise, katsetamise ja koos kasvamise protsess. Siin kohtuvad eri tausta ja oskustega noored, et ühiselt aru saada, kuidas praegune moesüsteem toimib ning kuidas seda väikeste, ent järjepidevate sammudega paremaks muuta. Nad filmivad, arutlevad, korraldavad üritusi, küsivad ebamugavaid küsimusi ja võtavad riske. Ja mis kõige olulisem – nad ei väida end olevat eksimatuid või veatuid, vaid liiguvad rahulikult omas tempos, samm korraga.
Kuidas sündis Samm Korraga? Kas oli mingi konkreetne sündmus, mis ajendas selle sündi?
Me ei tulnud lihtsalt ühel päeval kokku ja öelnud: „Teeme ära!” Idee küpsemiseks kulus ligi pool aastat. Alguses soovisime luua midagi elustiililikku, kuid peagi kerkis küsimus: mis on meie suurem eesmärk? Aja jooksul sai selgeks, et ei soovi turundada ega reklaamida kiiresti tarbivaid, ebakvaliteetseid tooteid, ning nii jõudsimegi teadliku moetarbimise ideeni. Algul mõtlesime ka podcastile, ent moes on visuaalsusel määrav tähtsus, mistõttu otsustasime luua intervjuuformaadis videod, kus arutleda moe tuleviku, võimaluste ja teadliku tarbimise üle. Just nii panimegi eelmisel aastal mais tiimi kokku ning alustasime juulis filmimist.
Päris hiljutine projekt siis, kuidagi tundus, et olete palju pikemalt ajanud asja.
Meile endale tundub ka, et see on juba päris pikk aeg. (Naerab) Aga ilmselt on asi selles, et oleme selle sees olnud poolteist aastat ning selle aja jooksul väga palju õppinud, kogenud ja lugenud. Tegelikult olime meiegi kunagi needsamad inimesed, kes tarbisid kiirmoodi ega olnud üldse teadlikud selle taustast. See teadlikkus on suures osas tekkinud just tänu sellele projektile.
Kas sealt tuleb ka nimi Samm Korraga?
„Samm Korraga” nimi on inspireeritud tõdemusest, et iga üksikisiku igapäevased valikud ja teod on osa millestki palju suuremast. Samm-sammult on võimalik mõjutada nii seda, kuidas inimesed meie ümber käituvad, kui ka laiemalt otsuseid, mida maailmas langetatakse. Võib-olla tundub eestlasena, et oleme siin väikeses Eestis liiga tühised, et midagi muuta, ent meie projektiga oleme lühikese ajaga juba Euroopas tähelepanu saanud. See näitab, et kui julged kaasa rääkida ning olla otsekohene, on sellel tõeline mõju.
Mis on Samm Korraga põhiväärtused?
Me ei piirdu probleemide esiletoomisega, vaid pakume ka lahendusi ja alternatiive. Endalgi oli vahepeal väsitav kuulda vaid sellest, kui suured on tekstiiliprobleemid, ilma et keegi ütleks, mida siis teha või kuidas valida. Sellest tekkis tahtmine pakkuda lahenduskeskseid lähenemisi: me ei räägi ainult probleemist, vaid anname kohe ka realistlikke soovitusi, et inimesed ei jääks tundega “kõik on läbi”, vaid leiaksid konkreetseid viise olukorra parandamiseks. Kuigi alguses tundus, et kõik on justkui keelatud, on tegelikult võimalik oma positsiooni teadvustada ja valida sobiv viis vastutustundlikuks tarbimiseks.
Kui räägime sotsiaalmeedia sisust – sellest, millest ja kuidas me räägime –, siis peitub selle suur väärtus just allikapõhises lähenemises. Me ei mõtle uut infot ise välja, vaid veendume, et kõik öeldu vastaks tõele. Me ei taha jätta vale muljet ega põhjustada vääritimõistmisi. See tähendab, et kui räägime jätkusuutlikkusest kui oma olulisest väärtusest, siis me ka tegutseme vastavalt. See ei ole nii, et propageerime jätkusuutlikkust, kuid samal ajal ostame salaja kiirmoe poest – me tõesti seisame selle eest, mida ütleme.
Kui me alustasime, ei teadnud me tekstiilimajandusest peaaegu midagi. “Ma olin nõus seda tegema, sest Emma pakkus mulle produtsendi rolli ja mind huvitas audiovisuaalne sisu. Aja jooksul olen oma ostuharjumusi tohutult muutnud“– varasemalt kiirmoe poodidest leidude saatmise asemel saadab Laura nüüd sõbrannadele Yaga linke.
Kas te oskasite alguses ette näha, kui suureks see projekt minna võib?
Kui me esimest korda tiimiga kokku saime, keskendusime peamiselt filmimisele ning episoodide loomisele. Umbes poole aasta pärast jõudsime aga arusaamiseni, et soovitud mõju – see, mida loodame inimeste käitumises näha – ei paista läbi kaamera. Me ei saanud aru, kas see, mida me teeme, päriselt midagi muudab. Lisaks märkisime, et kõik ei vaata meie videoid ning seeläbi jääb soovitud muutus saavutamata.
Seepärast otsustasimegi võtta teistsuguse suuna. Hakkasime korraldama üritusi, kus saime inimestega otse suhelda ning neid oma kätega „nügada” jätkusuutlikuma tarbimise suunas. Näiteks tegime taaskasutust tutvustavaid videosi ja korraldasime riiete vahetamise üritusi. Just nendel hetkedel nägime oma silmaga, kuidas inimesed avastasid iseenda jaoks midagi uut: nende teekond moemaailmas muutus, tarbimisharjumused kujunesid ümber. Nägime, mida nad täna teevad teisiti võrreldes varasemaga.
Meie jaoks on see loomulik protsess. Oleme ise selle teekonna jooksul väga palju muutunud. Kuna terve projekt on nagu üks suur katseväli, kus proovime uusi asju ja õpime vajalikke oskusi, on täiesti normaalne, et projekt ajas muutub. Me ei sea endale rangeid piiranguid. Kui kellelgi tekib mõni uus, hullumeelne idee, siis oleme valmis seda katsetama.
Praegu te oletegi rohkem suunatud noortele, kui vanematele inimestele.
Me ei ütleks, et oleme endale konkreetset sihtrühma paika pannud, kuigi praeguste projektide põhjal võib tunduda teisiti. Lihtsalt noorema auditooriumi – näiteks gümnasistide ja värskete tudengite – poole on kergem pöörduda. Vanemaid täiskasvanuid ei pruugi me nii hõlpsalt kaasata ning oleme arutanud, et nende käitumisharjumusi keerulisem muuta.
Samas on meie jälgijate hulgas ka keskealisi ning vanemaid inimesi, kes on väga aktiivsed, kommenteerivad, vastavad ja suhtlevad. Tegelikult pole me endale mingeid vanuselisi või muid piiranguid seadnud. Meie jagatav info ja pakutav formaat on küllaltki universaalsed, et pakkuda midagi igale eale ja taustale.
Visuaal on rohkem nagu suunatud noortele, ütleks ma.
Võib-olla tulenebki see sellest, et me ise oleme noored ja teeme sisu, mis meile endile tundub pilkupüüdev. Meie materjal on otsekohene ja konkreetselt sõnastatud ning sageli ka veidi intrigeeriv, et äratada tähelepanu. Kuna me ise oleme noored, tahame eelkõige mõjutada omaealisi. Siin peitub siiski teatud konks: paljude noorte ostuotsused sõltuvad ikkagi nende vanemate rahakotist, mistõttu on neid keerulisem suunata taaskasutuse ja teadlikuma tarbimise poole.
Viimastel aastatel on see roheline suund olnud väga moes. Mitte et see kuidagi vale oleks – vastupidi, see on ilmne, et keskkonnasäästlik mõtteviis on muutunud noorte seas populaarseks. Samas, vaadates näiteks USA-s toimuvat, kus paljud noored hääletavad nende teemade vastu, tekib küsimus: kas on oht, et see trend pöördub vastassuunas? Eriti olukorras, kus elu muutub järjest kallimaks ja jätkusuutlikud valikud kipuvad sageli olema kallimad kui tavalised. Kas see võib viia selleni, et inimestele hakkab lihtsalt ükskõik olema?
Jätkusuutlikkus ei tähenda tingimata kõrgemat hinda. Kui ma ostan täna näiteks 200-eurose kampsuni ja kannan seda aastaid, siis selle reaalne kandmiskulu (cost per wear) on tegelikult madalam kui mõnel odaval kiirmoepoest ostetud kampsunil, mis kestab vaid hooaja. Just see kandmisele taanduv hinnakalkulatsioon on oluline – inimesed peaksid seda endale sagedamini meelde tuletama. Pealegi on Eestis küll hinnad tõusnud, ent uuringud näitavad, et me ostame aastas ka rohkem riideid kui naaberriikides. See näitab, et ostujõudu on, kuigi samal ajal kurdetakse, et asjad on kallid.
Teise ringi riiete puhul ei pea kvaliteet ja põnev valik sugugi kallimad olema. Näiteks RõivaRingi taolistel üritustel, saad seal vahetada enda kappidest üle jäänud rõivaid teiste huvilistega ning võib juhtuda, et leiad unikaalse disainerriide. Näiteks ühelt riietevahetusürituselt saadud Liina Steini kleit jõudis sel aastal lausa presidendi vastuvõtule. Seega ei tähenda teise ringi mood sugugi madalamat kvaliteeti.
Viimase aasta jooksul on teise ringi valik ja presenteerimine Eestis oluliselt paranenud. Uuskasutuskeskus näiteks on hakanud oma kaupa väljapanekutes selgemalt kategoriseerima ja värvide järgi sorteerima. Nad teevad stilistikat, mida veab Kirke Talu. Varasemalt võisid kaltsukad mõjuda segaste ja ebameeldivatena – lõhn, üleküllus, kaootilisus. Tänaseks on need kohad muutunud palju meeldivamaks. Näiteks saad Uuskasutuskeskuses keskenduda üksnes tumesinistele esemetele ja nii välistada impulssostud. Sel viisil on teise ringi poodides palju kergem orienteeruda.
Põhjamaades, näiteks Rootsis või Soomes, on teise ringi kauplused juba kõrgemal tasemel: seal on stiilsed väljapanekud, kohvikud, ning inimesed lähevadki sellistesse poodidesse aega veetma. Eestis võib-olla keegi veel Humanasse niimoodi lihtsalt kohvi jooma ja vaba aega veetma ei lähe, kuid me liigume tasapisi selles suunas. Miks mitte pürgida sama ägeda ja inspireeriva teise ringi kogemuse poole, mis julgustaks inimesi rohkem teadlikke valikuid tegema?
Kas te siis ei karda, et see võib ühel hetkel sootuks muutuda? Eestis võetakse ju rekordiliselt väikelaene lihtsalt elamuse pärast. Äkki inimestel on tegelikult ükskõik? Praegu tundub, et huvi selle vastu on juba üsna väike.
Ei, kuid eks inimestel ole teatud ükskõiksus niikuinii, muidu poleks olukord praegu selline. Kuid õnneks või osade inimeste jaoks kahjuks, elame Euroopa Liidus, mille eesmärk on liikuda rohelisema tuleviku poole. See tähendab, et väga paljud jätkusuutlikud valikud muudetakse vaikimisi eelistatuks. Teisisõnu ei jäägi muud varianti. Samas mõistame, et jätkusuutlik valik peab olema ka piisavalt lihtsalt kättesaadav, et inimesed tõesti vaevuksid selleni jõudma.
Ideaalis peaks jätkusuutlik valik olema justkui esimene ja loomulik eelistus, nii et selle vältimiseks peaks tegema eraldi pingutuse. Tänase tekstiiliprobleemi juures on selge, et suurim jalajälg tuleb kiirmoe- või ultrakiirmoebrändidelt, näiteks Sheinilt. Euroopa püüab seda piirata ja reguleerida, kuigi need brändid tegutsevad tihti väljaspool EL-i. Praegu töötatakse tootjavastutuse ja ökodisaini direktiividega, mis peaksid jõustuma 2028. aastal. Tekstiiliküsimus on võetud tõsiselt fookusesse.
Isegi kui tarbijat homme jätkusuutlikkus ei huvita, on Euroopa Liit väga kindlalt sellel seisukohal, et brändid peavad tegema pöörde jätkusuutlikumate, kergemini ümbertöödeldavate ja taaskasutatavate materjalide poole.
Hetkel tegeletakse nii tootmise poole pealt tekkinud materjalimassi kui ka selle kasutusjärgse probleemiga. Seega lahendusi otsitakse mõlemast otsast.
Olen teie Instagrami storydest aru saanud, et te ei mõista hukka seda, kui inimene ostab näiteks Zarast. Pigem julgustate tegema ka seal targemaid valikuid, pöörates tähelepanu materjalide kvaliteedile ja rõiva konstruktsioonile. Kui rahakott ei luba kallimaid alternatiive, siis võiks vähemalt poes valida neist parima, mis pikemas perspektiivis osutub mõistlikumaks otsuseks.
Me püüamegi julgustada tarbijaid tegema teadlikumaid otsuseid, isegi kui nad ostavad kiirmoebrändidelt. Näiteks oleme TikTokis rääkinud, milliseid materjale ja detaile Zaras jälgida, et leida pikema elueaga rõivaid. Tihti ei olda noorena teadlikud tekstiilide koostisest ja sellest, mida erinevad materjalid tähendavad – kui teaksime, mida sildilt otsida, oskaksime valida kvaliteetsemaid tooteid.
Mõnikord suudab ka kiirmood luua riideid, mis kestavad mitu aastat, kuid nende tuvastamine kaupluses võib olla tarbijale keeruline. Samas, kui mõelda asja sotsiaalse poole peale – nii-öelda kardina taha –, siis pole sugugi kindel, millistel tingimustel need rõivad on valminud. See on sarnane olukorraga, nagu on suitsupakkidel olevad hoiatavad pildid. Kui ette kujutada, et riiete küljes ripuks silt, mis näitab, kuidas laps Indias neid valmistab, kas tahaksime selliseid pilte tegelikult näha? Ilmselt mitte, kuid see on reaalne olukord, millest inimesed sageli ei mõtle, sest see tundub meist liiga kaugel.
Te teete seda sisuliselt tasuta. Mis teid motiveerib? Kas teil tekib vahel tunne, et „miks ma seda teen, kelle jaoks?”, kui inimesed justkui ei võta kuulda ega midagi muuda?
Laura: Mina ütlen, et oleme muutunud väga tihedaks grupiks, vähemalt see tuumikmeeskond, kes on olnud algusest peale koos. Isegi kui teema mind ennast eriti ei köida – see ei ole minu lemmikteema, ma ei tarbi vabal ajal ainult tekstiilialast sisu –, siis minu jaoks on kõige olulisemad need inimesed, kellega mulle meeldib koos tegutseda. Selliseid inimesi on tegelikult raske leida. Ikka tuleb elus ette olukordi, kus pead töötama inimestega kellega klappi ei ole. Meil on tiimis vastupidi, oleme samal lainel ja põhimõtteliselt lõpetame üksteise lauseid. See ongi minu motivatsioon.
Stella: See on meie jaoks ka põnev katsetus, sest me kõik tuleme erinevatelt elualadelt ning saame oma õpitud teadmisi rakendada – olgu see siis produtsendi, projektijuhi või disaineri roll. Mujal poleks meil selles vanuses tõenäoliselt nii suurt otsustusvõimet. See on meie jaoks väga arendav väljund.
Emma: Igapäevast motivatsiooni annabki see, et mul on esmaspäeva õhtuti kell 18.30 seltskond ägedaid inimesi, kellega kohtuda, ja poolteist tundi arutada, kuidas maailma muuta. Teisalt on projektil tohutu missioonitunne – sa näed reaalset muutust, näed inimesi, kes selle teemaga kaasa tulevad. Kui liigun ringi ja räägin sellest projektist, on kõik sellest vaimustuses. See positiivne tagasiside innustab veelgi rohkem. Me teeme täna koostööd isegi kliimaministeeriumiga, et oma sõnumit laiemalt edastada. Tudengitena saame päriselt oma hääle kuuldavaks teha, ja see on lihtsalt megaäge.
Laura: Viimase aastaga on tekkinud ka teatav vastutustunne. Olen otsustanud, et teen seda, ja kui kuulen inimesi ütlevat: “Aa, sa teed seda projekti, see on nii äge!”, siis ei taha ju ära minna. On lihtsalt nii tore kuulda, et inimesed hindavad meie tegevust ja märkavad, et keegi tegeleb selle teemaga.
Stella: Need, kes mingil moel meie tegemistele kaasa elavad – olgu millises kanalis tahes – ongi suurimad motiveerijad.
Laura: Eriti just riskantsemate postituste puhul, kui toome välja kellegi, kes Eestis midagi valesti teeb, või näiteks see Sheini postitus, mis on üks meie populaarsemaid. Mul on tunne, et sotsiaalmeedias polegi eriti neid, kes julgeksid nii otse midagi öelda. Me ei karda, et meid kuskil laimatakse, sest teame, et see, mida me ütleme ja teeme, on õige.
Hiljuti te kritiseerisite Viru Keskuse reklaamikampaaniat, kus kiirmoodi esitati jätkusuutliku sildi all, mis ajendas teid seda teemat avalikult kommenteerima?
Kui aus olla, siis me tegelikult ei hakanud seda otseselt ise kommenteerima, vaid küsisime inimeste arvamust hoopis läbi Instagrami story. Võib-olla tõesti ei tundu õige panna Zara riideid modelli seljas pildile, lisades pealkirjaks „Teadlik mood”. Eriti, kui meil on Eestis nii palju ägedaid moedisainereid, kelle looming võiks sama hästi (või veel paremini) pildile jõuda. Siis tekib küsimus, kas peab eestlasena üldse kiirmoele ruumi andma, kui võiksime hoopis kodumaised tegijaid esile tõsta.
See tõstataski küsimusi. Me tahtsime oma jälgijatelt arvamust kuulda, et mõista, kuidas nemad seda näevad. Võib-olla just meie peamegi olema need, kes koputavad südametunnistusele. Oleme valmis selles valdkonnas asju välja tooma ja arutama, et suunata tähelepanu tõeliselt teadlikule moele.
Kas Viru Keskus vastas sellele midagi?
Ei, tänaseks päevaks pole, tegijad on küll näinud, meie storysi, aga midagi öelnud ei ole.
Mida sellised kampaaniad teie meelest tarbiale ütlevad? Mis on see oht, kui tarbija näeb seda kampaaniat ja arvab, et see ongi jätkusuutlikus?
See ongi oht, mis tekib. Viru Keskus, mis on väga suur ja mõjuka mainega koht, kes ise korraldas äsja teadliku tarbija päeva. Kui mõelda inimestele, kes võib-olla ei tea moest või jätkusuutlikust tarbimisest eriti palju, siis miks võtta seisukoht, et peaksin reklaamima Zarat, kui on olemas nii suur platvorm tutvustamaks näiteks mõnda Eesti disainerit või noort EKA lõpetajat, kes on kangavalikus teadlik ja hoolikas? Võimalusi asju teistmoodi teha on nii palju, aga miks mitte kasutada oma mõjuvõimu paremini?
Me saame aru, et Viru Keskuses tegutsevadki need poed, sealhulgas Zara. Samas on keskuses ka näiteks Watch Wear. Probleem ongi selles, et reklaam võib jätta mulje, et Zarast ostmine tähendab teadlikku tarbimist. Tegelikult sooviti tõenäoliselt öelda, et juba ostetud rõivaid tuleks kanda kauem, ning uute ostude tegemisel tasuks rohkem läbi mõelda. Kuid reklaamis jääb mulje, justkui Zara asja ostmine olekski teadlik valik, mis enamasti pole tõsi.
Tegelikult oli reklaami mõte ju hea – artikkel, mis selgitas, kuidas materjale valida, oli põhjalik ja sisukas. Kuid piltidel kasutada Zara riideid pole üldse eetiline valik. Pane sinna Eesti disainerite või jätkusuutlike brändide looming – see oleks ideaalne lähenemine. Kui inimesi köidab visuaal ja nad mõtlevad: „Oo, kui äge jakk, läheks vaataks lähemalt,” aga see on Zara toode, siis tekib küsimus, kuidas see on teadlik valik. Veelgi enam, kui inimene pole teemaga kursis, võib ta eeldada, et Zara toode kestab viis aastat, mis reeglina ei vasta tõele.
Võib-olla oligi sõnum veidi vildakas. Praegu on kaltsukad ju täis kiirmoebrändide rõivaid. Kui me kordame pidevalt, et kiirmood on paha, võib see inimestes tekitada põhjendamatut häbitunnet. Kui keegi ostab Zara rõivaid second-hand-poest, on see tegelikult positiivne samm.
Kui tegemist on kiirmoega, mis on teisel ringil, siis meie ei ole oma platvormil kunagi seda kuidagi maha teinud. Vastupidi, meie meelest on see väga okei, et inimene jõuab teise ringi toodete juurde. Pigem tunneme rõõmu, et ta valib juba olemasolevaid rõivaid, mis on parem variant kui nende äraviskamine.
Meie soov on hoopis rõhutada, et teadlikult ostes ja rõivastesse investeerides oleks kasulik vältida kiirmoebrände. Kui valid kiirmoe, siis teed otsuse, mis hääletab justkui keskkonnareostuse, lapstööjõu ning tohutu ökoloogilise jalajälje poolt – arvestades, et need riided tulevad enamasti Aasiast. Kui aga leiad kiirmoeeseme teiselt ringilt, siis see on juba teine asi. Annad juba eksisteerivale riidele uue elu, mis on kindlasti parem kui see, et rõivas lõpetaks prügilas või põlengus.
Kas tunnete, et midagi on jäänud tegemata, kuna te selle projektiga praegu tulu ei teeni? Kui jätkusuutlik on ettevõte, kui inimesed ei saa panustada 100%, sest muu elu ja kohustused tulevad vahele? Lõppude lõpuks peab ju kuidagi ära elama.
Võib-olla on meie puhul asi selles, et kuna projektiga ei kaasne rahalist tulu, nihkuvad asjad tihti ajas edasi. Paratamatult tuleb esmalt tegeleda nende tegevustega, mis toovad elamiseks raha. Kui mõelda meie projektidele, siis on selge, et suudaksime need valmis teha palju kiiremini ja tõhusamalt, kui saaksime töötada täisajaga, näiteks kell 9–17.
Samas ei tunne me, et meil oleks olnud hädavajalik jõuda laiema publikuni juba aasta varem. Me ju siiski teeme midagi. Ja kui see jõuab sihtgrupini pisut hiljem just seetõttu, et teeme tööd vabatahtlikult, siis olgu nii – it is what it is.
Kindlasti on suur vahe, kas teed midagi palgatööna või vabast ajast ja sisemisest motivatsioonist. Just sel juhul tunned, et lood midagi tähendusrikast ja aitad kaasa muutusele.
Me pole seda projekti ametlikult ühekski organisatsiooniks registreerinud, sest praegu on tal vabadus kasvada ükskõik milleks. Me näeme selles tohutult potentsiaali. Tänane ülesehitus toetub paljuski sellele, et noored saaksid õpitud teadmisi praktikas rakendada. Meie tiimis on inimesi alates 15. eluaastast, kes soovivad näiteks sotsiaalmeedia oskusi arendada, ja tudengeid, kes tahavad lihvida produktsioonioskusi. See on väga väärtuslik kogemus, kus kõik on pühendunud ja töökad. Sellist kogemust on tänapäeval raske mujalt leida. Lisaks aitab see luua korraliku portfoolio, mis on tööturul suureks eeliseks.
Viimase aastaga on meie tiim märgatavalt kasvanud – algsest viiest kuni seitsmest inimesest on saanud pea kaks korda suurem seltskond. Meil on tunne, et kõik, kes juurde tulevad, teevad seda õigetel põhjustel. Nad teavad, et ei saa sellest rahalist kasu, küll aga hinnalise kogemuse ja praktika. See loob inimestes omavahel kiiremini usaldust.
Rääkisite, et teil on Samm Korraga projektiga suured plaanid ja unistused. Mis on teie tulevikuplaanid? Kas midagi huvitavat on juba töös?
Prillide kogumise projekt jõuab peagi lõpule – uuel aastal sorteerime ja valime välja need prillid, mis paneme koostöös prillipoega nö teise ringi sektsioonile, et oleks inimestele kättesaadav. Sealt edasi on meil palju põnevaid projekte ja koostöid valmimas, mis eesootaval aastal jõuavad avalikuseni.
Kus näete Samm Korraga viie aasta pärast? Kas on ka soovi Eestist väljapoole laieneda?
Meil on olnud arutelusid, kas tegutseda ainult Eestis või minna ka Eestist välja. Võib-olla osad tiimiliikmed vaidleksid meile vastu, kuid me ütleksime, et vaatame esmalt käesoleva aasta plaanid üle ja sealt otsustame edasi. Meie näeme, et tekstiilivaldkond ei pea alati olema heategevuslik. Viie aasta pärast võib Samm Korraga olla juba kasumlik ettevõtmine või vähemalt midagi suuremamahulisemat. Samas tahaksin, et ka viie aasta pärast säiliks võimalus noortel oma teadmisi proovile panna. Sarnaselt sellele, kuidas me praegu toimetame – alates videotest kuni show’de, kampaaniate ja kõige muu põnevani –, oleks noortelgi võimalus tulla ja oma ideid ellu viia.
Ideaalis oleks meil suured projektid, mida veab kindel tiim, ning väiksemad, mida teevad noored.
Oleme näinud eeskujusid, kuidas missioonitundega tööd on võimalik üles ehitada kasumlikult. Paratamatult vajame mõne suurema ettevõtmise jaoks ka rahastust on lihtsalt asju, mida vabatahtliku tööga ei kata. Näiteks ÖÖhaldjad teevad ülihead tööd, seal on koolitatud inimesed, kes saavad ka palka – miks mitte leida ka Samm Korraga puhul sarnane mudel?
Missioonitunne jääb meiega kindlasti. Võib-olla areneme tulevikus turundus- või konsultatsiooniagentuuriks jätkusuutlikkuse teemal või koguni tekstiilispetsialistide keskuseks. Võimalusi on lõputult, aga kõik nõuab aega, ressursse ja mõttetööd. Igapäevaelu kõrvalt on seda keeruline ellu viia, kuid me vähemalt mõtleme selle peale. Me usume, et meil on tiimis inimesi, kes oleksid valmis vajadusel täiskohaga panustama, kui see suund peaks reaalsuseks saama.
Lõpetuseks?
Egast midagi. Muudame maailma samm korraga.
Autor: Lennart Aavik
Pildid: Martin Kosseson
