Kuidas kirjeldada midnight may muusikat inimesele, kes pole seda kunagi varem kuulanud?
midnight may teeb unistavat ja kaugustesse viivat indie-muusikat, mis mõjub nagu teraapiaseanss – nutad ja naerad samal ajal.
Kuidas teie koosseis sündis?
Töötasin 2018. aastal suvekuudel ühes Tartu kohvikus, Karlova Kohvis. Seal töötades olin ühe korra samas vahetuses tööl Tanel Siimanniga, kes oli sel ajal kokk. Tanel tegi toona ka ühemehebändi ning viljeles ambient-instrumentaalmuusikat. Meil oli omavahel väga hea klapp ja me vestlesime pikalt muusikast. See päev jäi mulle kuidagi väga hästi meelde, kuid sinna paika meie suhtlus jäigi.
Neli aastat hiljem võtsin julguse kokku, kirjutasin talle ja saatsin kaks enda demo. Selleks ajaks oli Tanel Hollandisse kolinud.
Sealt edasi tegime distantsilt valmis ühe loo, seejärel alustasime teisega ning tuli ka kolmas. Siis saime aru, et see pole lihtsalt katsetamine, vaid me tahame koos bändi teha. Nii sündiski midnight may ja me hakkasime Hollandi ja Eesti vahelt muusikat looma, millest sündis debüütalbum „Erase“, mis nägi ilmavalgust möödunud aasta 31. mail. Tegime seda albumit pea kaks aastat ning kokku saime selle perioodi jooksul reaalselt vaid neli korda.
Mõtlen siiamaani, et see on ikka päris uskumatu, kuidas me sedasi albumi suutsime teha.
Kuidas bändi nimi sündis?
Nimevalik oli keeruline. Algul proovisime leida Taneliga omavahel mõne ühise nimetaja, et sealt kuidagi edasi minna. Lõpuks lähenesime selle kaudu, et mis kõlab hästi ja samas rullub ka üle huulte kenasti.
Meile mõlemale meeldis sõna „midnight“ ning Tanel pakkus selle juurde „may“. Ja siis tunduski, et „midnight may“ voolab kuidagi hästi.
Milline see kogemus on – teha albumit distantsilt kahe riigi vahel?
Protsess oli selline, et me saatsime üksteisele lugusid ning vaatasime, kuidas need teise käes edasi vormuvad. Mõni lugu valmis päris viimasel hetkel ning osa jäi sahtlisse ka.
Distantsilt kirjutades tuli vahepeal loominguline plokk ka ette. Siis aitas ümberlülitumine teise maailma: trenn, jalutamine, reisimine, näituste külastamine või kontsertidel käimine. Loomingulise ploki ajal on minu jaoks oluline teha mida iganes muud peale muusika kirjutamise.
Sellistel hetkedel on minu eelis see, et ma huvitun selles maailmas väga paljudest asjadest. Oma rolli mängib selles see, et suureks sirgudes osalesin vist kõikvõimalikes huviringides, alustades näiteringi, flöödimängu ja klaasmaalimise ning lõpetades koorilaulu, iluvõimlemise ja võrkpalliga.
Aga kuidas teie loodud muusika üksteisest algupäraselt erines?
Tanelil on omapärane helikeel. Ta teeb elektrikitarriga atmosfäärilise helisid, mis loovad ambient-stiilis muusikat. Seda kuuleb ka meie debüütalbumilt. Mina kirjutan seevastu rohkem nii-öelda singer-songwriter tüüpi palasid.
Kahepeale kokku tekkis meil muusikat luues ikkagi väga hea klapp ja sünergia. Vaatamata sellele, et me elasime erinevates riikides, olime muusikat luues ikkagi justkui samas energiaväljas.
Kuidas te pärast albumi avaldamist kontsertide andmist korraldanud olete?
Kui pärast albumi avaldamist hakkasid esimesed esinemiskuupäevad tekkima, siis taipasime, et me ei saa koos proove teha ega kontserte anda. Distantsi tõttu läksime suve alguses muusikaliselt lahku ning Tanel andis mulle midnight may tegemistega vabad käed.
Ja mis sa siis ette võtsid?
Kuna meil oli augustis kirjas esinemine Treski Festi pealaval, kuhu pääsesime konkursi „Lava on sinu“ kaudu, siis pidin kiiresti bändi kokku panema. Mul oli selle jaoks kolm kuud aega. Õnneks leidsin endale sõprade ja tuttavate kaudu andekad mõttekaaslased, kes tulid kampa.
Treski pealaval esinemine oli nii minu kui ka midnight may teine live. Mäletan, et kui Jalmar Vabarna mulle helistas, et konkursi võidust teada anda, siis alustas ta kõnet naljaga: „Tere, olen Mart, maksuametist.”. Mul käis selle peale kehast jõnks läbi, kuna kartsin, et nüüd on mingi jama mu MTÜ majandusaasta aruandega.
Seepeale jätkas Jalmar: „Ei, ma pullin. Tule Treskile esinema.”. Selle peale käis mu kehast veel suurem jõnks läbi. Ja kui Jalmar siis lisas, et me esineme ka pealaval, siis võttis kogu info mul põlvest ka nõrgaks.
Esinemispäeval rahunesin Treskil õnneks maha, kuna sealne tiim oli nii professionaalne ja kõik sujus. Pelgasin võib-olla vaid seda, et laulan suurest pabinast mõned noodid mööda.
Üks sõber andis mulle toona kaasa kasulikud õpetussõnad – kuulajad oskavad hinnata emotsiooni oluliselt paremini kui vokaaltehnilisi oskusi. Selle peale läksin ka Treskil esinedes välja ning nüüd mõtlen sellele iga esinemise eel.
Kuidas alustaval artistil muidu esinemistega on? Kas rohkem peab end ise pakkuma või kutsutakse juba ka?
2024. aastal oli meil kokku kuus keikat ning neist kahele kutsuti, ülejäänud organiseerisin ise. Samas on ju tööle kandideerimisega ka nii, et üldiselt peab end ise pakkuma, mitte sind ei kutsuta. Mina võtan seda nii: alustav muusik peab ise maailmale näitama, et just tema on siit muusikatööstusest puudu.
Kuna ma töötan täiskohaga sündmuste koordinaatorina, siis tuleb erinevate julgete ideede ettevõtmine või väljapakkumine minu jaoks ka loomulikult. Tartus tean ma ka paljusid inimesi, kes siin projekte korraldavad. Senine kogemus ütleb, et kui endale esinemist küsida, siis üldiselt saab ka. Ühtlasi toob see kaasa uusi tutvusi.
Näiteks selle aasta jaanuaris esinesime Tartu Raekoja platsi jõululinnas ja sinna pakkusin midnight may ise välja. Sellega läks lumepall ka toredasti veerema, sest ühel hetkel kirjutas mulle ema, et nägi mu nime Tartu linna pressiteates ja seejärel avaldati uudis ka Postimehes.
Kui ma poleks ise seda mõtet välja käinud, siis oleksin jäänud ilma nii esinemisest kui ka kogu sellest kommunikatsioonist. Ses mõttes olen ma täitsa uhke, et mul seda ettevõtlikkust on.
Räägime veel teie debüütalbumist „Erase“. Millised su ootused seda avaldades olid?
Ma võtsin seda protsessi üks päev korraga ning ei tahtnud ootusi seada. Kui ootusi pole, siis saab ju ainult üllatuda. Ennekõike oli meie plaan tutvustada midnight may muusikat.
Mul on tohutult hea meel, et näiteks ERR-i kultuuriportaali nädala parimate lugude rubriigis tehti meie albumist väike arvustus. Samuti jagati meid uue muusika reede sektsioonis. Saime positiivset tagasisidet ka paljudelt kuulajatelt ja teistelt muusikutelt. Näiteks Meisterjaan ja Aigar Vals poetasid mõlemad häid sõnu.
Ma küsisin albumile tagasisidet ka EiKilt ning tema öeldu oli väga armas.
EiK ütles tõesti, et „midnight may debüütplaat sobib varasuve soojadel öödel kuulamiseks täiesti suurepäraselt. Nüansirohke, kirev ja joovastavalt unenäoline sõit, mis tõmbab sind õite keskele kaasa ja paneb pea ringi käima.“. Mäletad sa enda emotsiooni, kui seda tagasisidet lugesid?
Mäletan, et see tekitas palju rõõmu ja andis mõnusa energiasärtsu. See on väga suur kompliment, kui minu kirjutatud muusika inimesi kõnetab.
Kuidas muidu uusi artiste Eesti muusikaskeenele vastu võetakse? Milline on sinu kogemus?
midnight may esimesele singlile „Say Goodbye“ panid õla alla Aigar Vals ja Meisterjaan, kes on nimekad Eesti muusikud. Ma arvan, et juba see ütleb nii mõndagi selle kohta, kui abivalmid meie artistid on.
Meisterjaaniga tutvusin töö kaudu, kutsusin ta Tartusse Linnujämmi kontserdile esinema. Temaga kohtudes küsisin muu hulgas, kas ta oleks nõus midnight may demole kõrva peale panema. Ta oli kohe päri ning andis ka tagasisidet. Samuti sain tema kodustuudios vokaalid salvestada.
Mulle tundub, et kui julged küsida ja mõtteid jagada, siis inimesed ka aitavad. See on ühtlasi väikese Eestis eelis, et muusikuna on võimalik kaugele jõuda, kui vaid tahtmist on. Meil on ju umbes sedasi, et ühe sõbra sõber teab ühte tüüpi, kes teab omakorda kolmandat inimest, kes võiks koostööst huvitatud olla. Mulle pakuvad sellised pisikesed üllatusmomendid alati rõõmu.
Eestis kipuvad paljud valdkonnad olema Tallinna-kesksed. Kuidas sa seda Tartus tegutseva muusikuna tajud?
Ühelt poolt ma mõistan seda, sest Tallinnas on rohkem skeenesid, esinemispaiku ja inimesi, mistõttu on seal ka rohkem ressurssi ja võimalusi.
Samas tõi Tartu 2024 Lõuna-Eestisse väga palju kultuuri, mistõttu on mul midnight may debüütalbumi ajastusega vedanud. Tartu on minu kodu ning tartlased ja Lõuna-Eesti inimesed on väga soojad. Mul on tugev sisemine motivatsioon tuua Tartusse kultuuri ja kuidas seda teisiti teha, kui mitte ise. Sellega on niimoodi, et sa tahad panustada sinna keskkonda, mis on varasemalt sinule midagi pakkunud, olgu siis selleks turvatunne, rahu, sõbrad või elamused. Tartu on seda kõike mulle pakkunud ja nüüd ma tahan Tartule vastu anda.
Olen omajagu inimestega vestelnud teemal, et miks tartlased Tallinnasse kolivad. Üldiselt vastatakse, et Tartus ei juhtu midagi. Mulle aga tundub, et see sõltub sellest, kui palju ise endale tegevust leida. Mul on nine to five töö, ma korraldan sündmusi ja projekte ning DJ-tan pealekauba ka, mistõttu pole mul igav hakanud. Kuulun DJ-kollektiivi Sümbioos, kellega korraldame underground muusika pidusid. Ühe kalli sõbrannaga on meil ka DJ-duo nimega ÖÖ, millega oleme toimetanud juba üle viie aasta.
Tartus toimetamise kasuks räägib minu jaoks ka see, et suur osa mu bändist elab siin. Minul seega Lõuna-Eestis igav pole hakanud. Vastupidi – tahan leida rohkem aega puhkamiseks ja logelemiseks.
Samas pean tõdema, et tuleviku perspektiivis mõtlen aktiivselt ka Tallinna peale. Tahan bändiga esineda Tallinna kihvtides baarides, lokaalides ja klubides. Esimese kogemuse sain 31. jaanuaril ka kätte – esinesime Sofar Tallinna sarjas, mis toimus sel korral Kopli Couture’is.
Tahan ka tutvuda muusikutega, kes Tallinnas elavad ja toimetavad. Ma tunnen, et artistina läbi löömiseks on oluline samm ainuüksi kontaktide mõttes Tallinnasse kiigata.
Ja tegelikult on pealinnas ka puhtalt siseturistina väga lahe käia.
Millest üks alustav artist puudust tunneb?
Infokülluses valmistab mulle raskusi turundamine. Ma ei ole väga suur turundamise fänn, mistõttu on mul selles abi vaja. Muusika, kontaktide loomine ja projektijuhtimine tuleb minu jaoks loomulikult ja neid protsesse ma naudin. Tahaksingi hoida fookust vaid nendel tegevustel, mitte näiteks TikToke teha. Mulle meeldib suhelda silmast silma ja luua inimestega kontakti päris elus, mistõttu on sotsiaalmeedia sisuloome minu jaoks teinekord liiga pinnapealne.
Teine peavalu pakkuv teema on minu jaoks aeg. Nähtavust saab suurendada keikatades, ent täiskohaga töötades pean valikuid tegema ja aega hoolsasti planeerima, et ma läbi ei põleks.
Kolmas asi on raha. Olen tänulik, et mu töökoht toetab minu muusikalist teekonda, sest ilma oma tööta ei tuleks ma majanduslikult toime. Ainult muusika mind ära ei toida. Vähemalt mitte alustava muusikuna.
midnight may on su esimene muusikaline kollektiiv. Mida kogu see muusikamaailmas alustamine ja tegutsemine sulle seni õpetanud on?
Mul on praegu elus väga põnev aeg. Iga kontsert, uus kontakt ja lugu on minu jaoks nii suure väärtusega. Ma tõesti naudin alustava muusiku protsessi, sest kogen uusi hetki väga palju.
Selle põnevuse ja uudsuse kõrval on minus esile tulnud ka uued hirmud. Muusikat luues ja esitades näitan enda haavatavust, kuid see on miski, mida olen hoidnud seniajani pigem sahtlis. Ja kui tuleb ette olukordi, mil ma pole sooritusega lõpuni rahul, siis tunnen paratamatult piinlikkust, valu või ebamugavust.
Näiteks lauluoskuse puhul sean endale kõrged ootused – võrdlen end professionaalsete muusikutega ja olen enda suhtes kärsitu. Samas olen õppinud eraldi vokaaltehnikaid vaid kaks aastat, ehkki laulnud olen tõesti terve elu. Aga küllap ma sisimas mõistan, et see kõik ongi osa protsessist.
Praegu püüan leida kuldset keskteed, et arendada enda lauluoskust ja artistlikkust, kuid samas olla endaga kannatlik ja hea sõber. Sisendan endale kirjaniku Florence Giveni sõnu: „playful, not perfect.“ Looming peab olema üks lõpmata võimalusi ja avastusi täis mängumaa.
Kui natuke eemalt vaadata, siis tundub mulle ikkagi, et olen praegu õitsemas ja head asjad ootavad mind ees.
Ma kujutan ette, et noore artistina sügelevad su käed igasuguste uute tegemiste järele. Seega, mida me midnight maylt oodata võime?
24. veebruaril, mis tähistab Eesti iseseisvumise taastamist ja Ukraina täiemahulise sõja algust, avaldame duubesingli. Üks neist on pühendatud Ukrainale ja teine Eestile.
Duubelsinglis lööb kaasa Ukraina segakoor, mis toimetab Tartus. Samuti teeb kaasa Ukraina artist PETROVOCHKA, kellega tutvusin Eastern European Music Academy kursusel.
Ukrainale kirjutatud laulu refrääni kirjutasin juba 2023. aastal. Toona aga mõtlesin, et see on liiga poliitiline, mistõttu jätsin ta pooleli. Mõni aeg hiljem käisin Kreekas Athens Music Week sündmusel, kus tutvusin paljude ukrainlastega. Nende elujõud ja tahe olid väga inspireerivad ning sealt tagasi koju jõudes kirjutasin selle laulu lõpuni.
Väga inspireeriv on ka see Ukraina koor, mis Tartus tegutseb. Kui käisin nendega esimest korda kohtumas ja laulmas, siis tõi see kogemus pisarad silma. Nad on sõjapõgenikud, kes laulavad siin oma emakeeles. Nendega koos laulmine tekitab väga suure ja ühendava tunde.
Duubelsingli üks lugu on house’i biidis ning teine kulgev indie-pala. Ja see kontrastsus mulle väga meeldib, sest see peegeldab ühtlasi midnight may olemust. Samas on neil lugudel ühisosa ka – laulmine vabadusest ja sellest, kuidas kaks rahvust saavad kokku ning mitte keegi ei saa neilt nende kodutunnet ära võtta.
Duubelsingli esitluskontsert toimub 15. märtsil Tartus Uues Teatris ja ma väga ootan kõiki sellest osa saama.
Põnevil olen ka selle tõttu, et 4. aprillil ootab New Yorgi Eesti Maja meid esinema Eesti Kultuuripäevadele. Loodetavasti leiame vajaliku rahastuse, et selleks puhuks ookeani taha ka sõita.
Autor: Rein Olesk
Pildid: Sille Riin Rand
Reigo Teervalt