Maris Pihlap on muusik, kes on tegude peal väljas. Ta on korraga nii laulja, laulukirjutaja, DJ, helilooja kui ka produtsent. Oma menukate singlitega „Kui sa vaid teaks“ ja „Midagi head“ on ta üks tähelepanuväärsemaid afrorütmide maaletoojaid Eesti popmuusikas. Ise ütleb Maris, et ta veel otsib oma kõla ja teed selles produtsentide maailmas, mis seni pigem meestekeskne on olnud. Ja hoog ei ole tal raugenud. Kaugel sellest.
Maris, missugust elu sa parasjagu elad?
Mul on käimas teine kuu vabakutselise muusikuna. Varasemalt oli mul alati mingi töö kõrval, näiteks tegelesin turundusega või õpetasin koolis viiulimängu ja produtseerimist. Hiljaaegu võtsin aga vastu otsuse, et ainult muusika on see, mida ma teen. Ajastus on muidugi selle jaoks põnev, sest kõik räägivad ümberringi, kuidas majandus on kehvas seisus ja töökohtadest tasub kinni hoida. Minu elu ajajoonel tundus siiski, et praegu tuleb see täielikuks vabakutseliseks hakkamise samm ära teha. Kui ma praegu ei pühendu, siis millal veel?
Vabakutselisena on mu päevad küllaltki erinevad. Suvel oli palju esinemisi, nüüd kaldub kõik järjest rohkem stuudiotöö poole. Olenevalt päevast leiab mind seega kas stuudiost või mõnest esinemispaigast.
Muusika kõrval tegelen ka enese arendamisega, täpsemalt enda kehaga. Seda seetõttu, et mul on ülemängimise kogemus. Nimelt oli kunagi minu põhipill viiul, kuid pillimänguasend ei ole kehale kõige tervislikum ja sümmeetrilisem ning kui seda päevas tunde teha, siis tekib varem või hiljem probleeme. Mind sai ülemängimine kätte ülikooli ajal, kui olin just muusikat õppima läinud.
Ülemängimise kogemuse kaudu sain ühtlasi aru, et muusika ja sport ei ole omavahel vastandid, vaid mõlema tegemise jaoks on vaja hoida end parimas vormis. Pilli mängides ei tohi oma keha unarusse jätta.
Seetõttu leiabki mind täna enne stuudiosse minekut tõenäoliselt kodust joogamatilt, pargist Taijid tegemas või midagi muud sarnast. Boonusena olen avastanud, et mida rohkem ma käin trennis, seda avatumaks muutun enda loomingus.
Niisiis vastates su küsimusele – praegu on minu elu kaks peategelast muusikaloome ja kehaga tegelemine.
Mis küsimustele sa täna kõige aktiivsemalt vastuseid otsid?
Vabakutselisena ei ole mul kindlat kollektiivi ega töökohta. See on tõstatanud minus küsimuse, et kuidas ehitada sellise elu ümber kogukonda või sotsiaalsust. Ühest küljest olen ma muusikavaldkonnas ümbritsetud ülilahedatest inimestest, kes võiksid ka mu sõbrad olla ja kellega ma meelsasti igapäevaselt aega veedaksin. Teisalt on meie kõigi graafikud, rütmid ja kulgemised nii kaootilised. Me kohtume peamiselt bäkkarites või koos proovi sõites, kuid sealt edasi lähevad kõik juba oma rada. Sellises kaootilises kogukonnas orienteerumine on olnud minu jaoks mingi teema.
Samas ma ei taha sellele nüüd liialt tähendust anda – muidu võib jääda mulje, et ma olen oma töös hullult üksik. Ei ole. Pigem on asi selles, et see inimestega kohtumine toimub vaba kava alusel. See on vastupidine sellele, mis toimub traditsioonilises töökohas.
Üks teema on veel. Ma otsin mingil määral vastust sellele küsimusele, et kuidas naisena seni pigem meestekesksena püsinud produtsentide ja DJ-de maailmas liikuda ja toimetada. Ma näen, et mul ei ole neid tugevusi, mis on meesprodutsentidel, ehkki ka see mõte on pisut stereotüüpne ja sõltub kindlasti inimesest. Mõttetasandil ma mõistan, et enda omadusi ja nurki tulebki välja tuua ning vale oleks proovida olla kellegi teise, näiteks enne mind olnud meeste moodi. Niisiis ma püüan leida viise, kuidas jääda iseendaks ja mängida nende tugevuste peale, mis mul on.
Huvitav, millest see üldse tuleb, et produtsentide ja DJ-de maailm pigem meestekeskne on olnud?
Võib-olla tasub sellele nii vaadata – tänapäeva elektroonilise muusika produktsioon saab noorte seas tihti alguse üldisest arvutihuvist. Algul mängitakse seal niisama ja mingil hetkel tekib taipamine, et selle masinaga saab biite ka teha. Ehk on seal mingi põhjus, miks produtsentide ja DJ-de seas tüdrukutest rohkem poisse on.
Kui ajalukku vaadata, siis kunagi eeldas produtseerimine ligipääsu stuudiotele ja vahenditele, mida võimaldati meestele palju rohkem kui naistele. Näiteks – olen endast vanematelt välismaa naisprodutsentidelt kuulnud küll ja küll neid lugusid, kuidas nad õppisid ülikoolis poistega sama eriala, ent sellegipoolest lubasid õppejõud poisse iseseisvalt stuudiosse ja tüdrukuid mitte. Tüdrukud ei oskavat stuudiot üksinda kasutada. Õnneks tänapäeval seda muret ei ole ning muusikat saab põhimõtteliselt ka iPhone’iga teha. Ennekõike on huvi vaja.
Aga saan ma õigesti aru, et kuigi vahenditele ja stuudiotele pääsevad täna kõik võrdselt ligi, siis mingit sooga seotud teemat sa siiski produtsendiks ja DJ-ks olemise maailmas tajud?
Jah, aga ma ei tahaks seda liialt rõhutada. Ja kindlasti ei soovi ma naiseks olemise tõttu mingit allahindlust. Vahel on asjalood isegi vastupidi – mitme tänuväärse sotsiaalse liikumise tulemusena kaasatakse projektidesse naisprodutsente lausa spetsiaalselt. Ja sellistel lähenemistel on vahel mingi konnotatsioon sees. Samas tähendab selline kvoodipõhine lähenemine, et osalejate kaasamine projektidesse on mitmekesisem ja kui ma saan seetõttu milleski lahedas kaasa teha, siis võtan hea meelega need võimalused vastu.
Mainisid ennist, et vabakutselise muusikuna otsid tasakaalu, kuidas leida kogukondlikkust ja sotsiaalsust muusikute kaootilises elurütmis. Kes üldse on praegu su põhilised sõbrad Eesti muusikaskeenel?
Esimesena tulevad mõttesse EiK ja Mattias Tirmaste, kellega oleme pikalt bändi teinud. Toredasti on ka kõrvalt välja toodud, et meid grupina on märgatud ja tekkinud on justkui mingi uus gäng. Kindlasti kuulub sellesse skenesse ka boipepperoni ja paljud teised. Nemad vist moodustavadki mu kõige pikaajalisema töösuhte muusikas. Ja isiklikus elus on nad ka väga head sõbrad.
Mulle üldse meeldib see fenomen, et paljud noored Eesti muusikud teevad omavahel nii palju koostööd. Vahel mõne albumi esikal võib tekkida isegi segadus, et kelle plaat nüüd välja tuligi, kuna albumiga on korraga nii palju muusikuid seotud, kõik aitavad kõiki ja mängivad hea meelega kaasa.
Rääkides sinust kui artistist, siis eemalt paistab, et sul läheb hästi. Sinust kirjutatakse kiidusõnadega ning ka targemad teavad öelda, et see mida sa teed, on praegu kuum kraam. Võiks öelda, et sa oled edukas muusik. Kuivõrd sa ise edukusele mõtled ja mis see sinu jaoks üldse on?
Mina näen seda nii, et igasugu auhinnad on toredad, olulised ja muusikule suureks tunnustuseks. Aga! Kindlasti ei ole näiteks Eesti muusikaauhinnad põhjus või eesmärk, miks ma oma asja teen. Enda jaoks olen ma edukas muusik siis, kui ma tunnen end oma asja tehes hästi. Ma saan aru, et see mõte on võib-olla mittemidagiütlev, aga minu eesmärk on ennekõike leida võimalikult hea minek nendes loometegevustes, mida ma täna teen. Ma tahaksin muutuda muusikas järjest lahtisemaks ja vabamaks ning seda protsessi ennekõike ise nautida.
Ehk siis – minu jaoks olen ma edu saavutanud siis, kui ma olen ise rahul sellega, mida ma teen.
Muidugi on jagamise moment ka oluline. See pakub võimalust mängida muusikat enda kogukonnale ja saada neilt tagasisidet. Ühtlasi on see kirjeldamatu tunne, kui inimesed tantsivad sinu laulude saatel ja laulavad kaasa.
Ehk et sa mõtestad edukust rohkem enese, mitte välise heakskiidu kaudu?
Võiks isegi öelda nii, et mida vähem väline heakskiit loeb, seda edukam ma oma eesmärkides olen.
Samas on artistina see sinu karjääri sisse kirjutatud, et sind kui loojat ja sinu loomingut arvustatakse, tõlgendatakse ja hinnatakse. Kui mugav see sinu jaoks on?
Ma saan artistina ise otsustada, mida ma endast välja jagan. Ka laule ei pea tingimata kirjutama isiklikust elust. Aga see, et inimesed arvustavad ja tõlgendavad nii mind kui artisti kui ka minu loomingut – see on „osa diilist“. Ja ma arvan, et see on aus. Õigus kritiseerida käib käsikäes sellega, et inimesed jälgivad mind. See tähendab, et nad kuulavad, mis mul öelda on, ja see on privileeg.
Üldiselt olen ma seda meelt, et kriitikat ja kiitust tasub vastu võtta neilt, kelle nõu ma muidu ka küsima läheksin või kelle arvamust usaldan. Heitereid ei tasu muidugi kuulata. Kui hea tagasiside tuleb inimeselt, kes on minu jaoks eeskuju, siis see pigem annab märku, et ma olen õigel teel ja annab igatahes enesekindlust.
Ma olen seda kiitmise ja laitmise teemat mõtestanud enda jaoks veel nii, et ei tasu lasta halbadel sõnadel end auku tõmmata ning täpselt samamoodi ei tohi komplimentide saatel pilvedesse tõusta. Olla kiidetud ja armastatud võib olla küll hea tunne, aga sellele liigselt keskendumine võib tasakaalust välja viia või teelt kõrvale juhtida. Ma proovin endale alati meelde tuletada, et isegi kui keegi ütleb väga hästi, siis peavad minu mõlemad jalad jätkuvalt maa peale jääma ning et mina olen jätkuvalt mina. Kui sa ära tõused, siis ühel hetkel sa lihtsalt kukud sealt ka alla.
Kindlasti ei tähenda see, et ma ei tunneks headest sõnadest rõõmu. Ma võtan kõik vastu ja see on ka eraldi asi, mida peab õppima. Et vot, olengi juba piisavalt hea! Aga see tõstab samal ajal ka ootusi iseenda suhtes.
Aga on see nii, et erinevalt laulja ja laulukirjutaja rollist pakub produtsendiks olemine sulle rohkem mingit anonüümsust? Et sellesse rolli sa justkui ei pane ennast nii palju sisse.
Mingis mõttes küll, jah. Teise inimese lugu produtseerides ei räägi ma enda lugu, vaid aitan kaasa kellegi teise omale. Samas, jällegi, näiteks Sander Mölderi puhul olen imetlusega jälginud, kuidas tal on suhteliselt äratuntav produtsendi käekiri. Ja sellest tulenevalt läheksin ma artistina ka tema juurde siis, kui ma just seda tema sound’i soovin. Ma tahaksin ise ka selliseks produtsendiks kasvada, kellel on mingi oma kõla. Ma liiga hea kameeleon selles kontekstis ei ole ja mulle meeldib, kui mingi isiklik joon on igas asjas sees.
Aga kui palju sa enda muusika sõnadesse sügavalt isiklikke kogemusi ja tundeid pillutad? Kui avatud sa neil teemadel oled?
Ma arvan, et ma panen küllaltki palju oma isiklikke kogemusi, mõtteid, läbielamisi ja emotsioone oma loomingusse, kuid ma ei tee seda otsesõnu ega nii, et see oleks täiesti äratuntav. Laulutekstide osas olen ma vist pigem abstraktne, mitte detailirohkete või värvikate lugude jutustaja. See annab ühtlasi lugudele võime olla suhestutav ka teiste jaoks. Lisaks mõtlen ma sellele, et kui mu laulus on väga spetsiifiline kogemus või lugu, siis ma võib-olla aastate pärast ei suhestu ise enam sellega, mistõttu on seda siis ka keeruline esitada. Proovin oma lugudes rohkem universaalsust otsida.
Samas leiab su loomingust laulu „Girl“, mis algab sõnadega „I’m in love with a girl“. See mõte ei ole eriti abstraktne ning selle loo on just intrigeeriva lüürika tõttu esile tõstnud ka näiteks Kadri Voorand. Kas sellist laulu Eestis noore artistina välja lasta hirmus ei olnud? Või kuidas sa end toona tundsid, kas mäletad?
Sa oled esimene inimene, kes selle laulu kohta küsib. See laul on esimese lühialbumi peal, mille ma sooloartistina välja andsin. Ma olin toona pisut ettevaatlik ega teadnud, mida oodata ning see natuke oli selline julgustükk. Tõtt-öelda arvasin, et see tekitab rohkem mingit intriigi, aga seda ei juhtunud.
Võib-olla kui ma oleks selle laulu avaldanud kuus aastat varem, siis oleks see olnud ehk vastuolulisem. Aga mulle tundub, et omas ajas on nende teemadega pigem chill.
„Girl’iga“ meenub mulle veel see, kuidas kunagi tuli pärast kontserti üks naine mu juurde ja ütles, et võib-olla see laul ei räägigi mõnest kolmandast tüdrukust, kellesse ma armunud olen, vaid et ma laulan seda hoopis iseendale. Seega saab seda ka sellise enesearmastuse väljendusena tõlgendada.
Tõele au andes – see lugu tegelikult põhineb küll päris elul, aga see ei olnud mingi kapist välja tulemise laul. See polnud selle avaldamise fookus. Sellegipoolest mulle meenub, et ma natuke heas mõttes ehmusin, et ka sedasorti lüürika oli mu kuulajate jaoks nii tavaline.
Võib-olla näitab see ühiskonna küpsust. Vähemalt selle osa, kes sinu muusikat kuulab.
Jah, näed, ei tekitanudki intriigi. Oli lihtsalt üks armastuslaul noorest kiindumusest.
Muideks. Kuidas sulle tundub – kuivõrd klapib see kuvand, mis sul endast on, sellega, kellena sind arvustustes või otse antud tagasiside põhjal nähakse?
Mulle tundub, et see on edu märk, kui need kuvandid omavahel klapivad. Kui see, mida ma proovin edasi anda, jõuab samasugusena kohale, siis olen end järelikult hästi väljendanud. Ja üldiselt ei ole ma tajunud, et minu looming jõuaks soovitust kuidagi teisiti kohale.
Küll aga olen päris palju vaeva näinud, et ronida välja sellisest vaikse tüdruku kuvandist. Lapsena olin ma nimelt hästi häbelik. Samas ei ole ma kunagi klassikalises mõttes introvert olnud või vajanud liiga palju üksi olemise aega. Ma olen lihtsalt peljanud inimesi või kohati end tagasi hoidnud.
Enda esimeste soolokontsertide järel juhtus ikka seda, et mõni lapsepõlvetuttav tuli heasoovlikult ja ütles: „Nii tore näha, et sa pole enam see vaikne tagasihoidlik laps.“. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis ega ma ei tahtnud ka lapsena tegelikult vaikne olla, aga meil kõigil on lihtsalt mingid mustrid ja hirmud, mis me kuskilt kaasa saame. Nüüd seevastu väljendan end julgelt ja astun sellest vaikse tüdruku kuvandist järjest välja. Ma võin olla ja ma julgen olla! Ja samal ajal, see väike vaikne Maris on täpselt sama armastusväärne kui tänane mina.
Sel teemal ütles Peeter Ehala kunagi hästi tabavalt: „Tundub, et endalegi üllatuseks, sulle tegelikult ikkagi meeldivad inimesed.“. Ütlesin talle toona vastu ka, et ma tegelikult vist tahaks jah selles musagängis täitsa sees olla. Ja mul on nii hea meel, et mind on nii lahkelt vastu võetud.
Tõid ennist välja, et kriitikat ja kiitust tasub vastu võtta neilt, kellelt ise ka nõu küsiksid. Vahest on kultuuriminister Heidy Purga üks nendest? Nimelt, tema kiitis ühes „Muusikanõunikud” saates sinu ja reketi laulu „Kui sa vaid teaks“ väga. Ta ütles, et tal ei olnud sellele loole esimesest kuulamisest saati suuri nõudmisi, kuna see töötas kohe. Ka kiitis ta sinu sensuaalset ja ägedat tämbrit ning ütles, et Maris Pihlapi asjad on talle juba varem meeldinud.
See oli muidugi väga suur kiitus, eriti, kuna see tuli inimeselt, kelle maitset ja tegevusi muusikas olen pikalt imetlenud. Ja loomulikult ei ole asi selles, et ta on minister. See on võib-olla lihtsalt selline tore ja fancy asi, mida öelda, et „ministri poolt heaks kiidetud“. (Naerab.)
On sul muidu Heidy Purgaga mingi isiklik kokkupuutepunkt ka olnud?
Ei ole, aga ma olen teda kui DJ-d alati kõrvalt jälginud. Ta on lahe ja maitsekas ning temas on midagi seletamatut, mida saab tajuda ainuüksi tema muusikavaliku ja vaibi kaudu. Ja jällegi, tahtmata liigselt seda naise teemat sisse tuua, siis ikkagi on naissoost DJ-d mulle kuidagi teistmoodi eeskujud.
Kui nüüd uuesti selle edukuse peale mõelda, siis võib-olla üks hea verstapost olekski kunagi koos Heidy Purgaga plaate mängida. See ei tundu ka Eesti-suguses riigis üldse utoopiline asi.
Jään seda koostööd ootama! Muide – mis sinu jaoks Eesti muusikamaastikul praegu kuum kraam on?
Eesti folk- ja etnomuusikas jagati hiljaaegu etnokulpide auhindu ning tänavu oli seal selline aastakäik, kus üldiselt nomineeritud olnud suured tegijad ei ole albumeid välja andnud. Seetõttu said tähelepanu noored tegijad ning ka paljud minu lemmikud olid nomineeritud. See on äge ja näitab, et selles žanris on ruumi küll – tulge aga mängige ja tehke.
Kui kedagi konkreetset välja tuua, siis ansambel 6hunesseq on väga äge. Nende muusika on küllaltki nišikas, nad on toonud rahvakoraalid ilusatesse aranšeeringutesse. Ja nende kollektiivis on ka neli naist, mis on ju samuti hästi tore.
Ja muidugi boipepperoni – tema asju ma kuulan palju ja mängin hea meelega ka pidudel. Seda muidugi kõik teavad, et ta on cool, aga tasub ikkagi välja tuua.
Ja siis üldiselt on tore näha, et maailmamuusikas juba mõnda aega levinud amapiano ja afropopi ehk Aafrika rütmide mõjutuste trend on lõpuks ka Eestisse jõudnud. Näiteks Fredil tuli just album välja, milles ei ole küll ekslusiivselt ainult afrorütmid, aga seda on seal siiski kuulda. Paistab, et mingit inspiratsiooni on ta sellest maailmast saanud. Ka popmuusika produktsioonis on neid elemente aina rohkem. Sel teemal vaatan ka iseendale otsa – tuleb juurde teha seda kraami, et see hoog ei raugeks.
Aga kuidas Eesti muusikas konkurentsiga on? Kas on pinget ka?
Kui me võrdleme välismaaga, siis on siin mõnus. Ma ei taha öelda, et kõik on lihtne ja lebo, sest olenemata sellest, kus sa oled, nõuab suurepärase teose tegemine pühendumist ja vaeva. Küll aga on palju neid lugusid, kus Eestis juba endale nime teinud muusikud lähevad näiteks Berliini, Londonisse või USA-sse ja kogevad seal, kuidas ainuüksi ühes linnakvartalis tegutseb umbes 50 sama head tüüpi veel.
Seevastu Eesti muusikamaastik paistab mulle kui mänguväljak, kuhu kõik on oodatud. Peaasi, et sul on midagi öelda. Minu kogemus on selline, et muusikud omavahel ei konkureeri, vaid pigem teevad koostööd. Me oleme siin küllalt avatud ja avameelsed.
Muidugi on meelelahutusmaailmas alati neid ka, kes valivad ära tõusta ja naudivad oma staatust. Aga mina nendega kokku ei puutu.
Ehk sa oled selles maailmas hästi hoitud?
Jah.
Seda on rõõmustav kuulda. Aga nüüd väike soovituse nurk – kui seda intervjuud loeb keegi, kes on muusika suhtes kirglik ja tahaks n-ö jalga ukse vahele saada, siis mis sa talle soovitad?
Tuleb lihtsalt teha. Olen seda ise kogenud ja ka enda kunagiste õpilaste peal palju näinud, et me hoiame end ise kõige rohkem tagasi. Vahel mulle tundub, et levib ka selline arusaam, et kõigepealt tuleb jõuda perfektse lõpp-produkti või tasemeni ja alles siis võib midagi välja anda. Tegelikult on sellise lähenemise alltekstina kirjas hirm saada kritiseeritud ja samamoodi ka kannatamatus – et ma teen selle perfektse asja ära ja siis tahaks kohe läbi lüüa.
EiK on minu jaoks sel teemal suur eeskuju olnud. Ta alustas muusika tegemisega väga noorelt ja on jõudnud tänaseks väga kaugele. Tema kogemustepagas on tohutu, kuid samas on ka tema varasemas loomingus lugusid, mida ta enam esitada ei taha, kuigi inimesed vahel kontsertidel ikka küsivad. Kui ta ei oleks julgenud neid algusaastate „ämbreid“ läbi kolistada, siis ei oleks ta ka täna siin, kus ta on. Ühesõnaga – mingeid samme ei saa vahelt ära jätta.
Seetõttu ongi mu esimene soovitus, ja vahel ma pean seda ka endale meelde tuletama, et lihtsalt tee. Kui panna juba midagi välja, siis sealt saavad tekkida ka uued võimalused. Kannatlikkust ja usku on ka vaja. Hästi palju kannatlikkust…
Minult on näiteks küsitud päris palju ka selle kohta, et kuidas ma ikkagi Reketi või villemdrillemi nõusse sain, et koos lugu teha. Sealgi pole mingi salatrikki – Eesti on nii väike ja kui oma laul mõnele artistile saata, siis on edasi lihtsalt kaks varianti: talle kas meeldib või ei meeldi. Kui meeldib ja parasjagu on aega ka, siis asjad juhtuvad. Seal pole midagi muud.
Kuule, aga kui soovidest ja unistustest rääkida, siis vahepeal käis suur manifesteerimise teema üle. Ma ei tea kas sa panid tähele, aga see tuli mingi lainena. Kuidas sa sellega suhestud?
Manifesteerimisega juhtus nii, nagu ka paljude asjadega – kui see kuskile peavoolu või TikToki kultuuri jõuab, siis see lihtsustub. Sarnaselt saab nüüd igas Euroopa nurgas joogat teha, aga tegelikult algupärane jooga seisneb hoopis muudes asjades, kui see koreograafia ja need liikumised.
Ma ei ole ise suur manifesteerimise guru ja ma pole seda ülearu kasutanud. Aga mulle tundub, et kuskil tekkis mingi arusaam, et sa saad lihtsalt tellimusi hakata kuskile saatma, jumalale või universumile, ja selle peale need peaksid justkui täituma. Aga kui mõelda loogiliselt, siis ega universum ei saa sulle kuskilt pilve pealt kätt ulatada ja kuskile lavale tõsta. Ja isegi kui see küsimise teema töötab, siis saab see tõeks päris füüsilises maailmas ja siin sa pead ise liigutama selle jaoks. Universum saab võib-olla aidata sellega, et juhused saaksid kokku.
Näiteks, ütleme, et ma tahan oma albumiga mingi auhinna saada, siis selle plaadi ma pean ikkagi enne ise valmis tegema. Ja pean ta veel nii hea tegema, et ta seda tunnustust väärt ka oleks. Ei ole nii, et mina istun ja ootan, et kõik tuleks. Osa sellest manifesteerimise tegevusest ongi see, et ma lähen ja töötan selle nimel. Võib küll visualiseerida tulemust, aga elu peab ikka ise elama ja ise peab olema see inimene, kes asjad ka ära teeb.
Vot, mis põnev kõrvalepõige see nüüd oli. Vahetame nüüd hoopis lehte ja lähme teise teema juurde. Kui sind töörollidest välja võtta, siis kui hea sa argistes toimetustes oled, näiteks söögi tegemine, koristamine, poes käimine, veenäitude saatmine jne?
Suur süsteemsus, tähtaegadest kinnipidamine või korralikkust nõudvate ülesannete täitmine ei ole mu tugevused. Kui vaja, siis ma saan kõik tehtud, aga sedatüüpi asjad ei ole minu teema ega tule mul teab mis loomulikult. Aga ma annan endast parima, ja siiani tundub, et olen elus. Ja tegelikult veel päris toredas elus!
Söögitegemine mulle väga meeldib. Minu nii-öelda firmaroog on olnud juba mõnda aega risoto, mida ma vähemalt paar korda aastas teen. Eriti motiveeriv on minu jaoks teistele söögi tegemine. Toidu jagamine kogukondliku tegevusena meeldib mulle väga ja kui ma Viljandis elasin, siis oli tavaline, et ma tegin suure koguse head-paremat ja kirjutasin sõpradele, et tulge lõunale. Ja enamasti keegi alati tuli ka.
Nüüd on aga perioode, mil mu fookus on nii mujal, et mul ei ole mahti söögi tegemisele aega kulutada. Ja seetõttu olen ma hooti päris suur tellija ja väljas sööja. Näiteks VLND Burger on andnud minu tegemistele väga palju kütust. (PS! See, et Maris mainis VLND Burgerit, on lihtsalt tore kokkusattumus, mitte peidetud sisuturundus – toim.)
See sõprade spontaanne lõunale kutsumine kõlab eriti hästi. Sa oled ilmselt hinnatud sõber.
Eks seda me tahame kõik olla. Tallinnas see skeem nii hästi pole toiminud, sest spontaansust on kuidagi vähem ja kõik on kuidagi kaugemal. Viljandis oli lihtne – kõik olid viie minuti kaugusel.
Kui veel argistest teemadest rääkida, siis kui palju sa poliitikat ja ühiskondlikke protsesse jälgid?
Kindlasti ei ole ma see inimene, kes ütleb, et poliitika ei huvita või puuduta mind. Samas kohati on infot nii palju, et kõigega ei jõua kursis olla. Ja mingite teemade puhul teen nii, et ma ei lähe ise kaevuma, vaid lasen mõnel sõbral või pereliikmel rääkida, kes parasjagu rohkem kursis on. Valimiste ajal teen samas endale alati asjad piisavalt selgeks, et mul oleks informeeritud hääl.
Hiljuti keegi küsis minult selle kohta ka, et kas ma pruugin kunagi poliitikasse minna. Siis oli küll mu vastus päris kindel ei.
Aga – USA-s olid presidendivalimised ja näiteks Taylor Swift lõi sellega omajagu laineid, kui teatas, et toetab Kamala Harrist. Kas sa näeksid ennast kunagi midagi sellist tegemas mõne seisukoha või „poole“ toetamiseks?
Kui mulle on antud platvorm ja inimesed kuulavad, mis mul öelda on, siis ma usun, et sellega käib mingil määral kaasas vastutus. Miks mitte siis väljendada neid seisukohti, mis minu parima teadmise põhjal on head ja õiged või mis võiks maailma paremaks teha. Aga minu puhul peab see siis selline teema olema, milles ma väga kindel olen või mis mulle sügavalt korda läheb. Eks seda näitab aeg, mis teema mind niimoodi aktiveerib.
Pigem tunnen siiski, et ma ei tahaks vastandamisele hoogu anda või pooli valida. Muidu võib juhtuda ka see, et keegi on dilemma ees, stiilis „kurat, see Marise lugu meeldis küll, aga siis ta ütles seda, ja enam ma ei tea, kas teda kuulata”. (Naerab.) Niisiis ma eelkõige tahaks hoida seda joont muusikuna, mil põhjus minu jälgimiseks on ennekõike mu looming.
Aga suuname nüüd pilgu tulevikku ka. Mis me Maris Pihlapilt oodata võime?
Palju muusikat! Sügise lõpus on eeldatavasti oodata lühialbumit, kus ma jätkan afroinspiratsiooni ajamist ja kasutamist. Ja siis vaatame – see afroteema ei jää kindlasti ühekordseks projektiks, see on lahe avastus ja ma otsin järjest viise, kuidas seda oma muusikaga siduda. Ma loodan, et see tähendab ka rohkem puusiavavaid DJ-keikasid ja pidusid. Ja siis kindlasti saab kevadel ka midagi uut kuulda, aga sellest ma veel lähemalt ei räägi.
Arusaadav, jäägu mõned asjad praegu saladusteks ka. Aga millest sa unistad?
Kui ma saan nägemuse täpselt paika, siis ma tahaks täitsa enda pidudesarja või formaadi teha. See võiks olla selline sündmus, kus kõik tunnevad end hoituna ja kuhu julgetakse ka üksi tulla.
Ka olen mõelnud hommikupidudele. Muusika järgi tantsimine ei pea ju jääma vaid öötundidesse. Samuti saaks sellise formaadiga tulla lähemale näiteks lapsevanematele, kes ei saa neil hilistel tundidel väljas käia, mil praegu enamik pidusid toimub.
Muidugi unistan ka Lõuna-Aafrikasse minemisest, et näha, kust see musa päriselt alguse on saanud, mis mind sedavõrd intrigeerib. Tahaks seda kõike vahetumalt kogeda, et ma ei jääks ainult kaugelt inspireerujaks.
Seega, sulle on oluline muusikat selle juurte tasandil mõista?
Võib-olla see on pärimusmuusiku mõtlemine või lähenemine, et ma soovin mõista, kust miski tuleb, mis on selle taust ja mis sellele eelnes. Minu jaoks on see seotud mingi austusega. Ja nii ma oskan ka ise žanri algset mõtet paremini säilitada. Seejuures ei ole otseloomulikult minu ambitsioon teha Eestis ehedat Aafrika musa. Seda pole vaja. Küll aga soovin ma sellest inspireeruda ja minu jaoks on oluline näha tausta lähemalt.
Oled sa mingitest unistustest tänaseks lahti ka lasknud?
Lahti olen lasknud sellest unistusest, et minust saaks professionaalne viiulimängija. Viiulimäng oli pikalt mu põhiline väljendusviis ning sellest lahti laskmisega oli parasjagu tööd – nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See tekitas mõnevõrra minus teatava identiteediküsimuse. Ma olin end pikalt näinud kui viiuldajat ja kujutasin selle kaudu ka enda tulevikku, kuid siis juhtus see ülemängimine.
Teiselt poolt vaadates saan ülemängimisele tänulik olla, sest see sundis mind otsima alternatiive ja kiirendas näiteks produtseerimise juurde jõudmist. Kui ma sain aru, et viiuliga ma end enam väljendada ei saa, siis taipasin, et mul on veel hääl, arvuti ja ka teised muusikud. Seega tänu ülemängimisele olen ma siin, kus ma parasjagu muusikas olen.
Rohkem pole unistusi, millest ma oleks juba lahti lasknud. Ma olen ka piisavalt noor ning kõik muu tundub võimalik. Kui ma tahan.
Autor: Rein Olesk
Pildid: Kaisa Nele Hendla