Teismelisena ei suutnud ära oodata, et saaksin olla iseseisev, „20-midagi” aastane. Teha, mida tahan, millal tahan, kuidas tahan. Nüüd, olles seal, ei tea ma enam, mida kuradit ma kunagi unistasin. Seda? Ei usu.

Kahekümnendad on hirmus aeg. Seda võivad kinnitada vist kõik, kes neist läbi on tulnud. Meid pannakse proovile igast võimalikust küljest. Sõprussuhted, romantilised suhted, pere, kool, töö, vaba aeg, vaimne tervis – kõik balansseerib juuksekarva otsas, valmis iga hetk lagunema.

See on paljude jaoks esimene kord elus, kui ees ei ole kindlat rada. Keegi ei ütle, mida teha või kuhu minna. Me peame ise välja nuputama, mis suunas liikuda, ja see ongi kuradima raske. Meile on tahetud pähe määrida, et see kõik peaks olema iseenesestmõistetavalt lihtne. Võtame näiteks ülikooli mineku. Gümnaasiumi keerise keskel pead sa 19-aastaselt otsustama, mida teha järgmised 40+ aastat? Sellises eluetapis, kus vaevu oled oma koduaiast välja saanud?

Ja mis siis, kui oled pärit väikelinnast, kus puudusid igasugused võimalused proovida ja katsetada erinevaid asju? Kui ei olnud realistlik sõita 4 tundi bussiga Tallinnasse, maksta öömaja eest ja samal ajal koolis käia? Nii istusingi 2000 km kaugusel kodust, pisarad silmis, ja mõtlesin: „Kuidas ma siia sattusin?” Südames teadsin, et see ülikool, see linn ja see riik ei ole mulle õiged. Aga mu pea ei suutnud lahti lasta ideest, et Eestisse tagasitulek oleks nii piinlik.

Jagasin ju sotsiaalmeedias, et „vaadake, õpin välismaal,” uhkustasin kõigile, kes mind vähegi kuulasid. Lõpuks, pärast kuid ärevust, tegin selle lükke ja tulin saba jalge vahel koju tagasi. Esimest korda Eesti õhku hingates langes tohutu raskus õlgadelt. Nüüd, kolm aastat hiljem, mõistan, kui õige otsus see oli. Õpin midagi, mis mind päriselt huvitab – midagi, mida ma poleks iial õppima läinud, kui mul poleks olnud seda kogemust. Aga keegi ei ütle sulle seda, kui oled 19 ja paanikas ega tea, mida oma eluga peale hakata.

Kahekümnendad tunduvad nii jube üksildane aeg. Mul on meeletu privileeg omada imelist sõprade gruppi, kes armastavad ja toetavad mind kõiges, mida teen. Aga ikka hiilib hinge see üksilduse tunne. Põhimõtteliselt kõik mu lapsepõlvesõbrad elavad nüüd teistes linnades ja riikides. Ma ei ole enam neist 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Ei kõnni enam neid samu tänavaid, et minna lambist sõbranna juurde filmiõhtule või salaja suitsule. Nad ei helista mulle enam, et küsida: „Yo, kas tahad minuga poodi tulla, ma võtaks su peale.” Me ei lähe enam idüllilistesse Ööriku metsadesse daytripile. Spontaansus on meie suhetest kadunud – ja sinna ei ole midagi parata, sest see on kadunud ka mu elust.

Kõik on nüüd planeeritud. Kõik on kalendris. Spontaansus isegi hirmutab mind. Mis mõttes ma pean lambist kuhugi minema? Mul oli peas juba paigas plaan sulanduda üheks diivaniga ja Netflixi vaadata. Ja siis ma mõtlen, miks ma end üksikuna tunnen.

Ei tea, kas asi on sotsiaalmeedias või nõukaaja vanemate kasvatustes, aga meil on meeletu vajadus end teistega võrrelda. Ja see ongi vist kahekümnendate põhiolemus. Me näeme pidevalt, kuidas meie eakaaslased saavutavad uusi asju: astuvad edasi karjääriredelil, loovad pere, reisivad 17 korda aastas.

Ja mina? Mina istusin mõned nädalad tagasi, pohmas peale Halloweeni. Postitasin Instagrami story’sse pildi sellest, kuidas olin eelmisel õhtul piima vedel osa. (Tahke osa on, muide, kartong.) Scrollisin ülejäänud päeva Instagrami, sest pohmakas on selleks ideaalne ettekääne. Siis nägin ühe vana lennukaaslase storyt: ta ootab last.

Ei tea, kas see moment kainestas või joovastas, aga šokis olin küll. Mina olin õhtu enne piim, tema on rase.

Kahekümnendad on küll segased, aga need on ka aeg, mil õpid iseenda kohta kõige rohkem. Ma poleks kunagi arvanud, et suudan nii palju asju üle elada ja siiski jalul püsida. Iga raske hetk on pannud mind ennast ja oma väärtusi ümber hindama. Olen õppinud, et ebaõnnestumised ei defineeri mind – need lihtsalt kujundavad minu lugu. Kui ma vaatan tagasi kasvõi viimasele viiele aastale, siis näen, kui palju olen arenenud ja kasvanud.

Selles kaoses on oluline õppida väärtustama väikeseid asju. Võitu, kui suutsid töö ja kooli kõrvalt kasvõi pelmeene praadida, väljast tellimise asemel. Võitu, kui said täna sõbraga lihtsalt rääkida ja naerda. Võitu, kui üks päev tundub natukenegi vähem segane kui eelmine. Need väikesed hetked on nagu ankrud, mis hoiavad sind maa peal.

Kuigi vahel tundub, et kahekümnendad on ainult üks lõputu „wtf?“ hetk, siis ma usun, et see on ajutine. Keegi ei eelda, et peaksime oma elu 25-aastaselt paika saama – või üldse kunagi. Me õpime, kasvame ja kohaneme terve elu. Võib-olla ongi kogu asja mõte selles, et teekond on tähtsam kui sihtpunkt.

Need ongi vist kahekümnendad? Aeg olla meeletult ebakindel ja suruda hambad risti läbi kõikide raskuste. Aeg, kus peamine küsimus peas on: