Tere, Haldi! Missugust elu sa parasjagu elad?
Mul on praegu elus mõnus aeg. Viisin eelmisel aastal ellu ühe suure idee, andsime koos Haldi & ansambel Flamingoga välja debüütalbumi „Õige aeg“, millega läks väga-väga hästi.
Nüüd tegeleme Mattias Tirmastega juba flamingode järgmise albumi kallal. Mulle väga meeldib Mattiasega koos luua, ta mõtted tekitavad minus vaimustust. Kui me räägime kunagi meie põlvkonna parimatest produtsentidest ja bassistidest, siis olen päris kindel, et tema nimi kerkib esile.
Meil on praegu ka hea uut muusikat teha, sest „Õige aeg“ plaadi avaldamisest on piisavalt aega möödas. Me ei ole enam selles loomingus kinni ega mõtle, et isver, kas me ikka suudame enam nii häid lugusid kirjutada. Lati alt jooksmise hirmu pole.
Lisaks flamingodele teen praegu ka uut sooloplaati, mis on puhtalt minu looming ja muusikaliselt hoopis teistsugune.
Sa oled öelnud, et 2024 oli sinu jaoks flamingode aasta. Kui sa mõtled sellele aastale tagasi, siis mis on esimesed mälupildid sellest perioodist?
Mulle meenub kohe albumi salvestamisprotsess – olime kolm päeva Raplas, mina ja seitse poissi, magasime stuudio põrandatel ja salvestasime kõik instrumentaalid seal.
Meenub ka see, kuidas ma üksinda Sindi Seltsimajas vokaale salvestasin. See võttis kaua aega, aga ma väga nautisin seda protsessi. Mõne loo puhul võis salvestamiseks kuluda umbes 14 tundi (ühe loo jaoks).
Muuseas – Sindi Seltsimaja saal on ühtlasi üsna värskelt arhitektuuriakustiku Linda Madaliku eestvedamisel renoveeritud. See on üks parimaid saale Eestis.
Muusika salvestamise seisukohalt kuulun ma sellesse koolkonda, kes usub, et ruumi enda kõla annab ka salvestusele juurde. Lisaks ei meeldi mulle vokaale salvestada steriilse kõlaga ruumis.
„Õige aeg“ salvestamise puhul mõtlesime üleüldiselt läbi selle, kuidas juba salvestades õigeid valikuid teha. See tähendab näiteks mikrofonide paigutust ruumis. Mida rohkem teed salvestades, seda vähem pead pärast juurde lisama. Ka vokaali puhul on hiljem lisatud vaid reverb, ei mingeid kompressoreid ega muud.
Me ei kasutanud salvestamisprotsessis ka metronoomi, sest selleta hakkab muusika hingama. Nii saab loomulik dünaamika kõlama.
Flamingodega olete võtnud šnitti nõukogude aja Eesti soul- ja funk-muusikast. Või peaks selle ajastu muusikat hoopis estraadiks kutsuma?
Olen kultuuriteadusi õppides palju estraadi uurinud ja tuleb välja, et see on küllaltki huvitav nähtus. Näiteks Vaiko Eplik ütleb, et estraadi kui muusikastiili üldse ei eksisteerigi (Eplik räägib sellest ka Vikerraadio saates „Muusika nõudlikule maitsele“ – toim.).
Mina väidan, et kui on olemas miski, millest mingi kriitiline mass inimesi saab ühtmoodi aru, siis järelikult on see ka olemas. Küll aga ei saa estraadi külge panna konkreetseid žanritunnuseid, sest need on ebaselged.
Estraad on ühe ajastu lavakunsti vorm ja see on popmuusika, mida lubati tollel ajal viljeleda. Nagu mainisin, siis estraadi muusikalised tunnused on ebaselged, seetõttu mind tegelikult huvitavadki need stiilid mis estraadi sees peidus on. Või siis peaks ütlema, et see estraad, milles on omajagu soul-, funk-, või diskomuusika tunnuseid.
Ütlesid, et „Õige aeg“ albumiga läks väga hästi. Samas tänavu jagatud Eesti muusikaauhindade nominatsioonidesse album ei jõudnud. Mis su tunne selle suhtes on?
Väga palju parem on olla ala- kui ülehinnatud.
Tänavu ei avatud muusikaauhindadel ka aasta soul/funk/r’n’b kategooriat. On see sinu hinnangul õigustatud?
Kui korraldajate hinnangul ei avaldatud tänavu selle kategooria avamiseks piisavalt muusikat, siis nii on. Samas olen ma seda meelt, et ühegi subkultuurse või peavoolu popmuusikast kõrvale jääva kategooria väljajätmine ei ole hea.
Seevastu on „Õige aeg“ saanud omajagu vastukaja välismaalt. Räägi natuke sellest.
Meie debüütalbum on saanud tõesti välismaalt palju vastukaja ning minu teada oli see eelmisel aastal üks mängitumaid Eesti albumeid välismaal, kui mitte kõige mängitum. Näiteks on 50 miljoni kuulajaga Prantsusmaa FIP raadio mänginud meie lugusid rohkem kui 50 korda. See on täiesti pöörane!
Välismaale jõudmine on ühtlasi miski, mida meie muusikutelt tihti oodatakse. Kui tähtsaks sa seda ise pead?
Ma ei pea seda oluliseks. Minu jaoks on huvitav see, et potentsiaali kiputakse nägema nendes muusikutes, kes kõlavad nagu „välismaa“. Aga sa ei löö välismaal läbi, kui sa kõlad nagu „välismaa“. See on point, millest ei saada aru.
Samas ma mõistan seda taaka, mis tuleneb meie ajaloost. Mu kallis sõber tõi kunagi välja sellise mõtte, et kui 90ndatel tulid telekasse MTV ja Eminem, siis lükkasid nad buldooserina laiali selle muusika, mida Eestis tehtud oli. Ja siis tunduski, et Uno Loobil pole meile enam midagi öelda. Ma olen tema mõttega igati nõus.
Meil on sees see, et me tahame nõukaajast distantseeruda ning viljeleda loomingut, mis on lääne moodi. Mina aga tahan selle nõuka taaga küljest lahti kangutada meie enda suurepäraste muusikute poolt tehtud muusikat. Nemad polnud süüdi, et selline võim oli.
Olen mõelnud ka seda, et ma väga fännan Portugali, olen seal palju käinud ning õppinud ka hispaania keelt. Samas ei oskaks ma sealsesse kultuuriruumi enda loominguga panustada.
Küll aga mõistan ma Eesti kultuuriruumi ja ma arvan, et meid kõiki seob tegelikult see, et me oleme siin aastasadu olnud. Nende sadade aastate jooksul on kujunenud välja meie kultuur, kombestik, mõttemustrid, arusaamad ja meelelaad. See kõik on aluseks sellele, kuidas me toimime, oleme ja mõtleme.
Enda seotust Eestiga tundsin eriti selgelt mõned aastad tagasi, kui läksin sügiseks Vahemere maadesse reisima. Läksin toona sinna, kuna koolis käies mõtlesin alati, et ma ei taha veeta pärast 12 klassi ühtegi sügist Eestis, vaid lähen alati kuskile päikese alla. Sügis lihtsalt ei meeldinud mulle.
Kui ma aga sügise eest Vahemere maadesse peitu läksin, siis mõistsin, et igatsen Eesti halli ilma. See võib kõlada veidralt, aga sügisene hall ilm annab loa olla tõsine. Kui suvi on rõõmustamise aeg, siis sügisel saab minna poodi inimestele naeratamata ja seejuures ei arva keegi, et ma olen järelikult pahane. See ongi aeg, mil vaadata iseenda sisse ja mõelda omi mõtteid. See ei tähenda, et me rahvusena oleme tuimad ja tundetud. Me oleme hoopis sügavad. Me tahame olla ja mõelda ja minu meelest on see palju suurem väärtus kui see, et ma küsin pealiskaudselt naeratades kogu aeg kõikidelt, kuidas neil läheb.
Kui sina vaatad praegu enda sisse, siis mis teemad sulle sealt vastu vaatavad? Mis on need suured küsimused, mis sul praegu nii-öelda laual on?
Olen viimasel ajal mõelnud sellele, et kõik põlvkonnad elavad omal moel üle intensiivseid muutusi. Kohati tundub, et justkui iga noorus on näinud maailma hukku või on seda neile vähemalt sedasi serveeritud. Ja praegu elame ju taas küllaltki huvitaval ajal.
Ma mõtlen noore muusikuna sellele, mis saab inflatsiooni tagajärjel, sest kahjuks hakatakse suhtuma kultuuri kui luksusesse. See on arusaadav, sest kui inimesel ei ole raha, siis ta ei lähe kontserdile, vaid ostab süüa. See on teema, mis teeb mulle muret.
Me tegeleme praegu ka aktiivselt enda julgeolekuga, aga kõige rumalam mõtteviis on unustada seejuures ära enda kultuuri. Kui meid teeb siin miski hinnaliseks, siis on see tõsiasi, et me ei ole Venemaa ääreala, vaid eraldiseisev rahvus ja kultuur. See on kõige olulisem asi meie julgeoleku puhul – et meie oleme olulised. Kultuur on ainus asi, mis inimesi eristab.
Ma ei mäleta, kust ma seda kuulsin, aga keegi ütles, et itaallased ei pea kunagi mõtlema sellele, kas Itaalia kaob maailmakaardilt või mitte. See ei ole isegi küsimus. Aga meie peame selle peale mõtlema.
Seda ütles haridus- ja teadusminister Kristina Kallas intervjuus Maidukile.
Just, ja ma olen täpselt seda sama meelt. Meie eestlastena peame ise selle eest seisma, et me jääksime sellele maailmakaardile.
Noore inimesena on mul ikka hirmus, et maailmas on päris palju ebastabiilsust. Teistpidi ma tunnen, et sellel ängil pole mõtet lasta endast võitu saada. See on muidugi eraldi küsimus, et kuidas siis rõõmsat meelt hoida ja selle kõige keskel elada. Samas mulle tundub, et inimene on küllaltki kohanemisvõimeline.
Muusikuna olen oma positsioonis kõige kindlam nendel hetkedel, kui olen laval. Kõik, mis jääb sellest väljapoole, kulgeb ikka erinevatele küsimustele vastuseid otsides – olgu selleks siis „mis on elu?“ või „miks ma siin üldse olen?“. Kuigi sellele viimasele küsimusele tean vastust hästi, sest oma missioonis olen kindel. See on muusika tegemine.
Identiteedi või eksistentsiga seotud küsimused sind seega ei vaeva?
Selliseid küsimusi mul tõesti ei ole. Ma mõtlen nii, et igaüks sünnib siia ilma selleks, et teistele midagi anda ning minu puhul on selleks muusika.
Minu eneseotsingud on pigem seotud loominguga – et kuhu uue plaadiga jõuda või kuidas leida ühist keelt viis aastat vanade ja uute lugude vahel.
Kui palju sa oma lugusid pärast avaldamist kuulad? Või on see tabu, kui artist enda loomingut fännab?
Ma kuulan oma muusikat küll ja üsna palju. See võib mõne jaoks veidralt kõlada, aga minu arvates on see normaalne ja mitte mingil juhul tabu. Mulle meeldib mu hääl ja ma naudin seda. See aga ei tähenda, et ma oma ilmunud albumeid päevade kaupa kuulaks, rohkem auru kulub ikka pooleliolevatele projektidele.
Tavaliselt olen ma demosid nii palju kuulanud, et kui album ilmub, siis ma salvestusi enam väga ei kuula. Samas kui läheb natuke aega mööda ja saab rohkem õhku vahele, siis mulle meeldib enda loomingut analüüsida ja kuulamine on osa sellest. Mitte et mul näiteks „Õige aeg“ albumi juures täna midagi kripeldaks, aga viie aasta pärast see kindlasti juhtub. Ja jumal tänatud, et juhtub, sest see näitab, et ma olen muusikuna arenenud.
Enda kahte esimest sooloalbumit ma enam eriti ei kuula. Olen nende lugudega juba varsti kümme aastat ringi kõndinud ja igal kontserdil esitanud.
Üleüldiselt mulle meeldib oma loomingut kuulata, sest ma ju kirjutangi reaalselt sellist muusikat, mis mulle endale meeldib. Kuna ma olen muusika suhtes väga kirglik, siis ma ei suudaks kunagi mängida või luua lugusid, mis mind natukenegi ei kõneta. Ma hoidun sellest, sest ei taha, et muusika muutuks minu jaoks mingilgi määral ebameeldivaks. Ma lähen seest põlema, kui pean näiteks esitama muusikat, mis mulle üldse ei meeldi. See on minu jaoks üleelamine.
Kui kuulata sinu seniseid sooloalbumeid ning võrrelda neid flamingode loominguga, siis tundub, et soolomuusika lüürikasse peidad justkui sügavust rohkem. Oled sa sellega päri?
Pigem on nii, et ma tegelen sooloartistina teiste teemadega, kui flamingode puhul. Muusika ju pakubki kuulajale erinevaid võimalusi ja tahke ning minu jaoks on need kõik võrdselt olulised.
Soolomuusikas annan endast palju välja ning jagan sõnades elulisi aspekte, mille seas on ka raskeid emotsioone, meeleheidet, otsinguid või leina. Samas leiab mu lauludest viiteid ka selle kohta, et kui sa ise oled hea, siis on ka maailm su vastu hea.
Flamingodega tahame seevastu pakkuda kuulajatele võimalust rõõmustada. Kui inimesed tulevad kontserdile pärast rasket tööpäeva, siis me ei taha, et meie muusika mõjuks järjekordse jalahoobina. Vastupidi – see on kogemus, mis aitab igatpidi kõrgemale tõusta.
Kui flamingode tekstid tunduvad soolomuusikaga võrreldes vähem sügavad, siis tegelikult ma sellesse ei usu. Neis on sügavust ja viiteid meie kultuurile. Järgmise flamingode plaadiga jõuame veel ka uutesse kohtadesse.
Rikas ja küps keelekasutus jääb sinu laule kuulates igatahes kõrvu. Sa oled öelnud, et lood sõnu mingis hetkes ja tundes, kuhu tagantjärele uuesti minna ei oska. Räägi natuke sellest.
Sõnade loomise protsesse on erinevaid. Näiteks „Uduvesi“ lauluteksti puhul ma teadsin selle kirjutamise hetkel väga täpselt, millest ma kirjutan. Hiljem üle lugedes tekitas nii mõnigi rida minus segadust. See on ülilahe.
Oma esimese albumi „Raba“ nimiloo teksti kirjutasin 14-aastaselt, see on kümme aastat tagasi. Ma avastan tänase päevani selle teksti puhul uusi kihte. Arvan, et see on hea teksti tunnus ja näitab ajatust.
Teksti kirjutamine on hästi huvitav kunstivorm. Seal on nii palju aspekte, mis on hästi olulised ja mida mingite stiilide puhul ka alahinnatakse.
Näiteks hiljuti kirjutasin tänavuse laulupeo jaoks lastekooride uudisteosele teksti. Mul paluti selle jaoks luua rõõmsa lastelaulu sõnad, mis on olemuselt minu tavapärasest žanrist väljas. Ma mõtlesin ikka kaua, et millest ma siis kirjutan. Proovisin lõpuks teha midagi sellist, millest saavad kõik vaatamata vanusele aru.
Sellise laulu tekstide loomine tähendab ühtlasi, et suvel laulab korraga tuhandeid lapsi laulukaare all minu laulusõnu. See on pöörane!
See on ilmselt kirjeldamatult suur tunne, kui tuhanded lauljad esitavad laulupeol korraga sinu kirjutatud teksti. Oled sa selleks kogemuseks valmis?
Ma olen selleks valmis, kuigi ma ei tea, mis minuga selles hetkes juhtub. Kui ma käisin telemajas selle laulu salvestamist kuulamas, siis laulis seda umbes 80 last. Juba selle peale tekkis kirjeldamatu tunne… Mis saab veel siis, kui seda laulab kogu laulukaar… Ma ei tea. See on uskumatu.
Selle laulu teksti kirjutades mõtlesin ka sellele, kuidas laulusõnu luues tuleb küllaltki väikese aja – kolme minuti – jooksul rääkida üks terve lugu. Iga järgnev lause peaks olema seotud eelmisega, pakkuma midagi uut või siis midagi täiendama ja lisaks olema loogiline. Siis on oluline, et see oleks keeleliselt kaunis ja rikas. Pluss sind piiravad selle juures etteantud rütmid ja silbid. Laulusõnade loomine on ikka üks suur ja keeruline maailm.
Tekstide loomise puhul kehtib ka see, et mõnikord sulg jookseb ja kõik on lihtne, aga teinekord peab lugema kaks tundi luulet, et üldse midagi pastakast välja tuleks.
Näiteks „Õige aeg“ albumi laulusõnade kirjutamiseks lugesin ja kuulasin süstemaatiliselt Heldur Karmo tekste, sest ma tahtsin mõista, kuidas tollel ajal sõnu kirjutati. Ma arvan, et mingite lugudega jõudsin sellele stiilile küllaltki lähedale ka, näiteks lauluga „Südasuvised ööd“. Selle laulu refrääni sõnad „korjan kaunimaid õisi koduteel, et unes näeks, sind unes näeks“ on ühtlasi tugev viide meie rahvakultuurile.
Seda muret sul siis pole, et muusika loomiseks pead end muust loomingust isoleerima, et see sind liiati ei mõjutaks?
Kindlasti mitte. Muusikat luues olen paratamatult millestki mõjutatud ning originaalsust ei ole võimalik sisuliselt leiutada. Sa oled alati mingis žanris, mis annab teatud reeglid ette. Ja tegelikult luues käitun ma just vastupidiselt – ma kuulan palju teiste muusikute loodut.
Sinu sooloalbumil „Taevalaed“ on laul „Papale“, mis räägib leinast. Selle laulu sõnad panid mind eriliselt kuulatama. Oled sa nõus selle loo sünnist rääkima?
„Papale“ on kirjutatud ühest väga raskest eluperioodist. Sel ajal suri ära mu vanaisa, kuid sellega ma oskasin kuidagi leppida, et vanainimene läks taevastele teedele. Pool aastat hiljem lahkus aga küllaltki ootamatult meie seast mu onu, kes oli mu isa noorem vend. Ma elasin seda raskelt üle ja elan tänaseni, kuigi sellest on juba peagi kuus aastat möödas.
Mõtlesin kaua, et „Papale“ on liiga isiklik ja ma ei pane seda plaadile. Mu ema aga julgustas mind seda tegema ja tuletas meelde, et kõik kogevad neid tundeid ja elavad samu asju läbi, lihtsalt igaüks enda kogemuse kaudu natuke erineval viisil.
Veel julgustas ema, et see lugu puudutab väga paljusid ja teeb võib-olla kellelegi hoopis väga suure pai, mitte ei rebi haava lahti. Seega see laul ei olegi tegelikult nii isiklik. Selles laulus on tunded, mis on tuttavad väga paljudele.
Ema nõuannete peale mõistsin, et see on õige viis, kuidas sellest kõigest mõelda. Ma ju kirjutangi muusikat selleks, et seda jagada ja et see kuulajale midagi annaks.
Iga kord, kui ma seda laulu kontserdil esitan, siis kipub ka nii minema, et inimestel lähevad silmad märjaks.
Aga sul endal jäävad silmad esinedes kuivaks?
Laval ikka. Ma pole see tüüp, kes esinedes nutma hakkaks. Ma nutsin oma nutud seda laulu kirjutades ära. Ma võin minna laval väga emotsionaalseks, aga publiku ees ma nutma ei hakka.
Üks rida sellest laulust, mis mind mõtlema pani: „armas sõber, kas ainult siis, kui taevas langeb kaela otsid igast päevast kaunist valget laeva“. Mida sa sellega öelda tahad?
Need sõnad kirjeldavad olukorda, kus inimene hakkab otsima valget laeva ehk õnne alles siis, kui tal on raskus juba õlgadel. Aga seda, et elu saab olla senisest veel ilusam, ei peaks mõistma alles siis, kui juhtub midagi tohutut rasket. Ehk siis – kui kuldne keskpärasus sind ei rahulda, siis hakka varem toimetama, mitte ära oota, kuniks on päris hilja.
Räägime rõõmsamatest nootidest ka. Haldi & ansambel Flamingo kontserte väisates on tore tõdeda, et publiku seas on inimesi igast vanuserühmast – jalga keerutavad nii vanaemad kui ka lapsed ja kõik ülejäänud, kes nende vanuserühmade vahele jäävad. Oled sa ise sellele mõelnud, et kes su kuulaja on?
Minu publik on teadlikud muusikanautijad. Mulle väga meeldib see, et ma näen enda kontsertidel lapsi, teismelisi, noori, keskealisi ja juba soliidses eas muusikasõpru. See on üliäge!
Me käisime Mattiasega hiljuti kahekesi ühel firmapeol esinemas ning minuga tuli sinna kaasa mu onupoeg, kes käib 9. klassis. Ta tuli mind nii-öelda töövarjutama. Kui me kontserdipaigast tagasi jalutasime, siis ütles onupoeg mulle: „Tead, Haldi, kui sina ei teeks seda muusikat, siis ma ei olekski seda kunagi kuulama hakanud.“. Kui küsisin, et mida ta täpsemalt silmas peab, siis vastas ta, et Eesti 70- ja 80ndate muusikat. Selle peale pidi mul pisar silma tulema, sest loomingu kõrval ongi just see minu kõige suurem missioon.
Mõned aastad tagasi oli mu eesmärk tuua pilti Marju Kuut ning täna raadiod mängivadki teda varasemaga võrreldes rohkem ja temast räägitakse. Aga kui mulle ütleb 16-aastane poiss, et tema ja ta eakaaslased kuulavad tolle ajastu head Eesti muusikat meie tõttu, siis ma mõtlesin küll, et jess! See ongi see, mida ma olen tahtnud.
See on nüüd võib-olla kummaline küsimus, aga ma olen sinu kontsertidel täheldanud ka seda, et sul on üldjuhul laval olles sama riietus. See ei ole tingimata tavaline. Millest selline valik kõneleb?
Ansambel Flamingoga esinedes on mul tõesti peaaegu alati sama kostüüm, mille kinkis mulle sünnipäevaks Pärnus tegutseva Zigrimigriz poe omanik Anne. Tal on väga hea stiilitunnetus ja tema poes on teise ringi riided, mis on tihti kõrgmoe brändide omad. See Anne kingitud kostüüm meeldib mulle tohutult ja ma tunnen end selles väga hästi.
Teiseks, maailmas toodetakse asju niikuinii liiga palju üle. Ma ei ole väga materialistlik tüüp – pigem olen emotsioonide, mitte asjade inimene. Samas ei ole ma kindlasti ka udu, kes hõljub kuskil ja kellele ükski maine asi üldse korda ei lähe. Ma olen kahe jalaga maa peal olev inimene.
Haldi, lõpetuseks – sa räägid palju Marju Kuudist ning on selge, et ta on sinu suur inspiratsioon. Kuudi kohta on palju öeldud, et ta oli oma muusikaga ajast ees. Sinu looming ei kõla ka selliselt, nagu muu tänapäeva levimuusika. Järsku on sul siis sarnane taak, et sa pidanuks sündima mõnel teisel ajastul?
Ma ei tahaks olla ühegi teise ajastu inimene, sest ma olen sündinud väga heal ajal. Võib-olla isegi parimal võimalikul ajal.
Ma müttasin enda lapsepõlves õues ning veetsin palju aega kultuurisündmustel, sest mu vanemad on kultuuritöötajad. Aasta 2000 oli hea aeg sündimiseks ka seetõttu, et Eesti hakkas siis juba riigina kuskile jõudma. Pöörased 90ndad olid läbi ja mingi heaolu hakkas tekkima.
Ühtlasi olen ma ilmselt üks viimaseid aastakäike, kelle lapsepõlves ei olnud veel nutitelefone. See tähendab, et ma oskan unistada sellest ajast ja tundest, kui neid polnud.
Nõukogude ajal tehtud Eesti muusika vastu on mul küll suur kirg, aga ma ei romantiseeri seda aega, veel vähem režiimi.
Kultuuriteadlasena mind huvitab, mis Eesti popmuusikas sel ajal toimus. Kui selle ajastu raamatuid vaadata, siis kipuvad need olema sellised, et Jaak Joalast on kolm lehekülge, kuid Heidy Tammest kolm rida. Minu üks eesmärk on kirjutada raamat naistest, kes kujundasid eelmise sajandi teises pooles Eesti popmuusikat.
Aga ise ma sellel ajastul elada ei oleks tahtnud. Vaba Eesti on luksus ja privileeg. Me elame väga rikkas keskkonnas.
Autor: Rein Olesk
Pildid: Ako Lehemets
Mathias Randrüüt
Kaisa Nele Hendla