Tere, Fredi! Kuidas elad?
Suvi on läbi ja sügis käib täie hooga. Lasin äsja välja enda debüütplaadi „TRANQUILO“ ja seetõttu olin kuni septembri lõpuni peamiselt sellega seotud ülesannete keerises. Ühtlasi oli selle plaadi esitluskontserdi pärast muretsemine pikka aega suur stressiallikas. See tähendas mulle palju nullist ehitamist, nagu esimestega ikka.
Suvi, mis sai tõesti jälle ootamatult läbi, on teadupoolest muusikutele kibekiire aeg. Olles omajagu aastaid musatööstuses olnud, siis kuidas sa suvedele vastu lähed? Kas hea emotsiooniga või pigem tuleb sedasorti tunne, et üks suur kuhi on ees, mida on vaja ületama hakata?
Kui suvele vastu minnes on suur kuhi ees, siis on see pigem õnnistus. Ma olen viimased aastad olnud väga õnnelik, et mu graafik nii tihedalt täis saab.
Tänavuse suve graafik oli juba märtsiks umbes 90% selge. nublult sain esinemiskuupäevad kätte veebruaris – olen tema bändis praegu nii muusikalise juhi kui ka kitarristi rollis. Märtsi lõpuks oli täitunud ka muusikasuve kava koos Anetiga. Andsime eelmisel sügisel kahasse „Read Between The Lines“ albumi välja ning tundus, et selle eest nopitud muusikaauhindade karikas andis ka kohe esinemispäringutele suurema hoo sisse.
Muidugi tähendavad sellised suved ka seda, et paljud hängid, lähedaste sünnipäevad ja muud tähistamised jäävad tähistamata. Samas on see iga aastaga kuidagi ikkagi leebemaks läinud.
Sa ei valuta nende ärajäänud tähistamiste pärast südant?
Eks ikka valutan, aga mu sõbrad ei tekita minus enam ilmajäämishirmu, vaid kuidagi julgustavad, et mine tee ja pane hullu. Nad teavad, et sügisel saame jälle rahulikult lauamänge mängida ja reisidel käia. Mu lähiring elab mulle väga kaasa.
Muusiku töö on olemuselt ka pisut teistmoodi. Näiteks kui ma seiklen pool suve Anetiga mööda Eestit ringi, siis ma ei tea, kas see läheb ainult töötamisena kirja. Ta on üks mu lähedasemaid sõpru ja me näeme sel ajal palju põnevaid kohti, tutvume toredate inimestega ja mängime enda kirjutatud muusikat. Ega see kogu aeg päris muinasjutt ei ole, aga üldjuhul naudin ma seda protsessi väga. Seal on mingi naljakas tasakaal töö ja hängimise vahel.
Ma olen märganud, et kui ellu tekivad uued muusikamaailma välised inimesed, siis nende puhul on küll naljakas taibata, kuidas mu graafik neis kohati segadust tekitab. Et kuidas see ikka nii on, et korra olen olemas ja siis jälle tükk aega ei ole.
Sellise graafiku üks pahupool seisneb muidugi selles, et suvel saan harva võtta järjestikku mitu päeva, mil lihtsalt murul istuda ning mitte telefonile ja kirjadele vastata. Vahel kammib ikka keset suve ära ka.
Tihedale suvele vaatamata jõudsid tõepoolest sügise alguses välja anda oma sooloalbumi „TRANQUILO“. Ütlesid enne, et muretsesid selle plaadi tõttu päris palju. Tuli see sulle endale üllatusena ka või sa oledki pigem muretseja tüüp?
Eks ma vist olengi muretseja tüüp. Samas enda sooloalbumi väljaandmisega kaasnev pabistamine mõjus kuidagi ekstra kainestavalt. Vahepeal muutus see suisa ebatervislikuks ka. Kaotasin selle albumi esitluskontserdi eel omajagu unetunde. Mõtlesin selle liiga suureks, justkui olnuks see kõige olulisem asi maailmas. Teisalt, minu jaoks see oligi tol hetkel kõige tähtsam asi. Mu hea sõber ütles ka, et päeva lõpuks selline muretsemine näitab, kui väga see kõik mulle korda läheb. Ju siis läkski väga korda.
Kas muretsesid rohkem albumi väljaandmise või esitluskontserdi tõttu?
Ikka mõlema pärast. Eks ma olin selleks end mingil määral ette valmistanud. Kaks aastat tagasi tegime Gram-Of-Fun-iga albumi, möödunud aastal Anetiga ja nüüd üksi. Ehk see inimeste ring, kelle vahel on albumi tegemise vastutus jagunenud, on kogu aeg väiksemaks jäänud.
Ehkki loominguline vastutus on kõige olulisem, siis paratamatult mängib albumi väljaandmisel rolli ka finantsiline pool. Bändiga plaadi tegemine tähendas, et kõik panustasid oma osa. Anetiga kahekesi albumit välja andes kasvas igasugune vastutus märkimisväärselt. Ja nüüd sooloalbumit tehes aitasid mind loomingulises mõttes taas sõbrad, enim Hyrr ja Inga, kuid emotsionaalselt ja finantsiliselt vedasin ma seda päeva lõpuks ikkagi üksi. Ja sedavõrd see vist pani rohkem pabistama ka.
Lisaks olen ma mõnede plaadile jõudnud lugude puhul end piltlikult öeldes küllaltki alasti võtnud – see on ka natuke hirmus.
Aga kui album on välja antud, siis mis sellele järgneb? Loorberitele?
Võiks ju arvata, et kui album on väljas ja kontsert antud, siis on töö selleks korraks tehtud. Muusikamaailmas öeldakse neil päevil aga vastupidi. Et kui album on väljas, siis töö alles algab, kuna kõike tuleb turundada. Kuid enda loomingu promomine on läinud nii keeruliseks, et see teema on mind tugevalt emotsionaalseks teinud.
Mõned aastad tagasi seisnes sotsiaalmeedias, näiteks Instagramis, „võitlus“ ennekõike selles, et tuleb leida üles need inimesed, kes sind jälgima hakkaksid. Ja kui see follow oli käes, siis see inimene sinu kraami edaspidi ka nägi.
Täna see enam päris nii ei ole. Sul võib olla 1000 jälgijat, aga algoritmid otsustavad, mitmeni neist su postitused kohale jõuavad. See tähendab, et ma võin postitada, et mul on album väljas, aga mõnikord isegi kolmandik minu jälgijatest seda ei näe. Ja nii jääbki üle kas sööta seda infot söögi alla ja peale nii, et mõne inimese suudad sellega närvi ajada, või panna postitustele raha alla. Mulle tekitavad aga mõlemad variandid halva maigu suhu.
Tahaks oma promoga ausast kohast tulla, et „hei, ma teen oma asju, kellele meeldib, kuulake, ja kellele ei meeldi, ärge kuulake“. Nüüd tundub isegi naiivne arvata, et sellest võikski piisata. Aga et on inimesi, kellele ma artistina huvi pakun, kuid kelleni mu postitused lihtsalt ei jõua – see teeb ikka kurvaks küll. See kõik on nii keeruliseks tehtud.
Vahel pole olnud isegi mahti näiteks tähistada seda, kui mõni lugu on välja tulnud. Isegi on olnud vastupidi – olen muretsenud, kas ta ikka jõuab nende inimesteni, kelleni ma tahan, et ta jõuaks. See kõik on pigem tüütu.
Kuule, aga sa räägid praegu sellisest tööst, mida peaks sinu eest mõni plaadifirma tegema.
„TRANQUILO“ on iseseisvalt välja antud album, mitte koostöös mõne plaadifirmaga.
Mul on tunne, et enamus Eesti plaadifirmasid ei ole tingimata huvitatud alternatiivpop muusikast, mida ma sellel albumil viljelen. Ma arvan, et veel vähem on nad huvitatud ingliskeelsest albumist, kuna meie turul lendab üldjuhul paremini eestikeelne muusika.
See ei tähenda, et mul abilisi üldse ei olnud. Mu ümber on väike punt häid inimesi, kelle toel sain kõik lõpuks tehtud. Ma hindan nende tööd ja panust kõrgelt. Näiteks „TRANQUILO“ perioodil on mu mänedžeri rollis Karl Sirelpuu, kes on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega.
Iseseisvalt albumi välja andmine tähendas ühtlasi, et ei olnud palju vahemehi, kes asju organiseerisid, ja mul oli üsna selge ülevaade albumiga seotud graafikutest, väljaminekutest ja kõigest muust. Aga ega ma päriselt ei tea, kas selline lähenemine oli lõpuni jätkusuutlik või mitte. Seda saan ehk ajas tunnetada.
Praegu tagasi vaadates julgen öelda, et kui ma oleksin sellise protsessi viis aastat tagasi läbi teinud, siis oleksin tõenäoliselt pinge all murdunud.
Kas koostöö mõne plaadifirmaga võib kaasa tuua ka selle riski, et siis pead teatava kontrolli käest ära andma? Et plaadifirma võib hakata su muusikat dikteerima?
Mulle tundub, et Eestis pole plaadifirmade ja artistide vahel nii kehvasid diile, nagu meile USA näitel alateadvusesse manatud on. Vahel peavad ikka muusikud enda visiooni eest suure firma all võitlema, aga päris artistide lämmatamist meil ehk ei ole. Lõpuni ei tea kunagi, aga ma eeldaksin, et see tuleks Eesti-suguses riigis lihtsalt ka kohe välja. Ja see mulle Eestis ka väga meeldib – selles konnatiigis saavad kõik kohe teada, kui keegi kuskil inetult käitub.
Räägime albumist veel. Esimese laulu „(They Don’t Know) The Half Of It“ sõnad viitavad sellele, kuidas osa on välja mõeldud, paljuski on tõde, osa räägib minust ja osa sinust. Saan ma õigesti aru, et see on sinu sissejuhatus sellesse, millest albumi lugude tekstid räägivad?
Seda on minult paaril korral veel küsitud ja ma võtan seda suure komplimendina kui keegi sõnadesse niimoodi süveneb. See lüürika on tõesti mõeldud kogu albumi eessõnana.
Selle loo esimeseks valimine algas aga muusikast, mitte sõnadest. Juba seda biiti tehes tundus mulle, et see lugu peab algama vaikusest. Siis tundus ka loogiline, et sellest saab albumi esimene laul.
Seejärel tahtsin, et sel oleks ka tekstiliselt kogu albumisse teatav sissejuhatus. Ja kuna ülejäänud lood olid tolleks hetkeks valmis, siis teadsin ka, mis teemad sinna sisse peita. Ja kõikide teiste lugudega tõesti ongi nii, et osa on tõsi, osa on välja mõeldud, osa räägib sellest, kolmas hoopis tollest. Osad lood jäid üldse sellelt kogumikult välja.
See on päris kaval lähenemine, sest kui keegi hakkab mõne loo tausta kohta pärima, siis saad alati öelda, et vot just see osa on nüüd välja mõeldud ega vasta üldse tõele. Saad end selgitamisest säästa.
Absoluutselt. Eks ma olen seda juba teinud ka. (Naerab.)
„The Half Of It“ lauluga on ka selline lugu, et ta oli esialgu teises helistikus. Kuid ma tahtsin, et selle üleminek teisele loole „If U Want Me (Just Say U Want Me)“ oleks võimalikult sujuv ja seetõttu pidin esimese loo teise järgi samasse helistikku tõstma. Minu jaoks on need lood omavahel justkui seotud.
Sellised omavahel põimunud lugudega ja muul viisil kontseptuaalsed albumid on mulle ühtlasi alati meeldinud ja ma tahaksin ka ise sellist muusikat luua. Teatav kontseptuaalsus on „TRANQUILO“ albumis ka muusikalises mõttes olemas, kuivõrd kõik lood on omadega lõunas – on veidi mingit latin’i kui ka afro vaibi. Seejuures on kõik siiski minulikult popmuusika žanris.
Laias laastus oli „TRANQUILO“ minu jaoks siiski üks harjutus ning ma tean, et enda kõige kontseptuaalsema albumini ma alles jõuan. Aga ma andsin ta ikkagi välja, sest siis tuleb ka ruumi järgmise jaoks.
Aga kumb tuleb enne – kas soov luua albumit ja seejärel lood, või esmalt valmivad lood ning seejärel tekib taipamine, et sellest tuleb kokku album?
Ma olen alati arvanud, et muusika loomisel võiks elu esmalt kuhugi maani inspireerida. Nii Gram-Of-Fun’i, Anetiga koos välja antud kui ka „TRANQUILO“ plaadi puhul jõudis albumi tegemine mulle alles poole pealt kohale. Kõik algas ikkagi lugude kirjutamisest ning kui nende vahel sündisid seosed, siis tekkis ka mõistmine, et see vaib võiks kanda ning sellest materjalist võiks teha kogumiku.
Kui aga enda mõttele pisut vastu rääkida, siis ma olen juba mõnda aega mõelnud ka nii, et ma tahaksin anda aastas välja vähemalt ühe albumi. See ei pea olema tingimata minu enda oma, vaid ma võin produtsendina ka kellegi teise muusikas kaasa teha. Ja kui ma selle mõtte välja ütlen, siis selgub, et ma mõtlen enne albumi tegemise, mitte muusika loomise peale.
Aga kuivõrd sulle tundub, et ringleb muusikat, mille puhul impulsid pärinevad ennekõike soovist lihtsalt midagi välja anda? Ma saan aru, et see on muidugi küllaltki laetud küsimus…
Veits on, aga veits ei ole ka.
Kui ma nüüd aus olen, siis ma kuulan paratamatult kogu aeg muusikat nii, et annan samal ajal enda peas hinnangu selle kohta, kust kohast see muusika minu arvates pärineb. Olen selles täiesti süüdi. Ja popmuusika puhul kuulen tihti selle kavatsuse ära, et artistil ei olnud vaja seda lugu kirjutada, vaid tal oli vaja lugu, mida välja anda. Ma kindlasti ei ütle seejuures, et mu tunne on alati õige.
Mulle isiklikult sümpatiseerivad seevastu need asjad, kus sa tajud, et artistil oli vaja seda öelda. Mitte ta ei ütle seda ütlemise pärast.
Samas otsustab lõpuks iga inimene ise, mis talle meeldib ja mis mitte. Ja olgu selle kavatsusega kuidas on, ma üritan end Eesti muusikaga võimalikult hästi kursis hoida ning kuulata näiteks ka neid artiste, kelle muusika mind seni liiati kõnetanud pole. Kui nad on pildis, siis ma annan neile alati võimaluse. Ja ma arvan, et me peaksimegi siin üksteisele toeks olema, kuulama ja kaasa elama.
Ja vahel on ka nii, et kui mõni artist ei ole mind aastaid kõnetanud, siis ühel hetkel ta muusika hakkab seda tegema. Sellised taipamised on alati väga lahedad.
Küllap on mu jutu kokkuvõte siis hoopis see, et mul endal on hoopis arenguruumi, kuna ma kipun seda loo väljapanemise kavatsust liialt tihti hindama. See ei ole tingimata õige.
Kui palju sa enda väljaantud muusikat tagantjärele analüüsid? Või kas üldse?
Ma olen seni olnud seda meelt, et kui muusika on valmis ja väljas, siis tasub ta rahule jätta. Siis on see juba kõikide teiste analüüsida. Ma ise katsun avaldatud muusikast pigem lahti lasta, sest muidu on hästi suur potentsiaal pidada seda tagantjärele cringe’iks.
Näiteks kui ma praegu analüüsin poistebändi laule, siis ma võin tugevalt cringe’ida. Mõistlikum on see mõtteliselt vabaks anda ja otsustada, et see oli see aeg ning las need lood olla sellised. Vahel kui keegi neid mainib, siis ikka käib mingi huvitav jõnks läbi. Potentsiaalselt võib see juhtuda ka nende kuue looga, mis ma praegu välja lasin, aga suva, las siis juhtub.
Muusika välja andmine nõuab kohati tegijalt palju julgust ja oi kui palju lihtsam oleks seda mitte teha. Aga kui ma jätaks muusika välja andmata, siis jääks see mind kripeldama. Kuskilt tuleb ikka mingi pind, mis aina torgib ja siis ma võtan lõpuks ikkagi asja ette ja teen ära.
Lisaks sellele „pinnule“ – mis sinu loomingulist produktiivsust veel ergutab? On sul millelegi sellisele sõrme peale panna?
Mind inspireerib kõige rohkem päris elu elamine. Kui ma kirjutaksin muusikat ainult live’idel käimisest, siis oleks see üpris igav. Muidugi on selle elu ümber ka uusi tutvumisi, lahedaid kohti, pidusid ja seikasid, mis võivad inspireerida, aga sedasorti muusika on vist rohkem kuulsate räpparite teema. Et räpidki sellest, kuidas sa oled kuulus räppar, sest su elu ongi peamiselt üks kuulsa räppari elu. Seega, jumal tänatud, et mina ei ole kuulus räppar.
Ma võtan endale teadlikult neid perioode, mil ma ei tegele muusikaga ega anna kontserte, vaid elan stabiilsema graafikuga muud elu. Tihti lähen neil perioodidel ka Tallinna-elust täitsa välja, et tutvuda uute inimestega, käia ringi ja hoida seejuures silmad lahti ja süda avatud. Igast äppide kasutamist katsun ka neil perioodidel piirata.
Mind inspireerib ka teiste inimestega koos kirjutamine. Kui ma loon muusikat kellegagi koos, siis on selles kõiges mingi jagatud emotsioon. Sellepärast meeldib mulle ka välismaal laulukirjutamise laagrites käia. Ka pakub koos kirjutamine võimalust laenata teise inimese elukogemusest – see on teinekord nii-nii võimas.
Mulle meeldis see kuulsa räppari elu viide. Ja samas kangastus mulle selle jutu ajal ette sinu albumi lugu „God’s Favourites“, kuna mulle tundub, et see on natuke just sellest kategooriast.
Olgu siis kohe öeldud, et see lugu on teadlikult naljana kirjutatud. „God’s Favourites“ taust on see, et ma kunagi kuulsin kuskilt seda väljendit, et “jumalal on oma lemmikud lapsed” ning sellega haakisid mul kohe mingid muud mõtted ja riimid.
See on ka esimene lugu, mille me Hyrriga koos kirjutasime. Temaga on sellist humoorikat lüürikat hea kirjutada, sest ta on oma loomult väga naljakas ja heasüdamlik tüüp.
Kui tausta veel avada, siis see laul on sellest tundest, kui sa ärkad hommikul üles ja mõistad, et vot, täna on sinu päev. Ja siis me utreerisime seda mõtet kõvasti üle – et sina ja su kaaslane olete jumala lemmikud, nii kaugel muredest ja kellegi teise elu ei saaks vähem kottida, sest sul on endaga kõik lihtsalt nii hästi.
Nii et mingis mõttes on see kuulsa räppari viide asjakohane, jah. (Naerab.)
Aga kummast on sinu jaoks lihtsam kirjutada – kas sellest, kui midagi on liiga palju või hoopis sellest, kui midagi on puudu?
Kui sul on igatsust liiga palju, siis võib see tähendada, et samal ajal on lähedusest puudu. Seega selles mõttes saavad nad olla ka justkui samad asjad.
Aga võib-olla on õigem ikkagi see, et kui midagi on liiga palju, siis tekib vajadus sellest lahti saada. Siis ei tule ka muusika punnitatult. Ja kui emotsioon on hästi tugev, siis on lihtsam lugusid kirjutada.
On sel vahet, kumma skaala otsas see emotsioon on?
Lihtsam on vist kirjutada negatiivsest emotsioonist. Olles ise pigem positiivne, ent pisut ka melanhoolne inimene, siis olen hakanud aina rohkem hindama muusikas hoopis humoorikust. See näitab mingit intelligentsust, kui inimene oskab rasketest hetkedest elutervelt välja tulla ja selle üle muusikas nalja teha. See on eneseteadlikkuse märk ja ma ise püüdlen küll selle poole.
Muidugi, hästi sügavamõttelised lood on ka väga ilusad. Nende puhul on aga see risk, et kui sa ise oled selle loo emotsioonist kaalutletum, siis võib see lugu mõne aja möödudes kuidagi labaselt mõjuma hakata. Seetõttu ma otsin aina rohkem seda emotsionaalset intelligentsust, et öelda muusikas asju, mis on küll sügavad ja tõesed, aga mitte labased.
Sa oled seni oma karjääris kandnud pigem seda rolli, kes saadab peaartisti. Uue albumi ilmumisega sattusid aga rambivalguse keskele. Kas selles rollis näiteks kontserdi andmine õpetas sulle midagi uut?
Mul on alati olnud suur austus nende inimeste vastu, kes peavad lava keskel show’d vedama. Kontsertide andmine ei ole lihtsalt lugude esitamine ning mikrofoni käes hoidmine toob kaasa suure vastutuse. Seega ma olen alati seda rolli väga hinnanud. Aga olles nüüd ise ka selle kõige pärast nii palju pabistanud, siis andis see kogemus seda austust ilmselt grammike veel juurde.
Kuidas sa ennast selles rollis tundsid?
Eks see ikka oli ebamugav. Näiteks mulle meenub, et kui ma pärast esimest kolme lugu näitasin oma vasakule käele, et tutvustada Inga Tislarit, siis nägin, kuidas mu käsi värises. Ja siis tõmbasin selle käe kohe ruttu tagasi ja mõtlesin, et „ei, vot seda liigutust ma nüüd rohkem ei tee“.
Õnneks oli publikus palju mu lähedasi sõpru, kes andsid hiljem ka vahetut tagasisidet. Neile paistis, et kõik oli fine ja kuskilt poole pealt sain rahulikult kaks jalga maha ja hakkasin täitsa nautima. Alguses oli seda pabistamist neile näha küll, aga ma arvan, et sellele vaatamata oli tore kontsert ja ma usun, et see ei jäänud viimaseks ka.
Kas lähedaste kohalolu pigem võtab pinget maha või paneb juurde?
Mõlemat. Kui ma esitasin lõbusamapoolseid lugusid ja nägin neid kaasa laulmas ja toeks olemas, siis need olid väga lahedad hetked. Samas jällegi oli lähedaste tõttu nõks veel hirmsam esitada neid lugusid, mis mind niikuinii pabistama panid.
Aga kokkuvõttes on mul ääretult hea meel, et enamus minu inimesi oli kohal. Ma tundsin laval neid hetki ära, kus nad mulle kaasa elasid ning olid minu poolt nii, et ma ei pidanud justkui midagi neile tõestama. See oli väga armas.
Kui me juba lähedastest räägime. Üks sinu muusikaline koostööpartner kirjeldab sind kui inimest, kes on väga põhjalik, detailne ja põhimõttekindel ning need omadused viivad muusikat tehes tulemuseni. Samas möönis ta, et sinu no-bullshit-policy-vibe võib teinekord kellegi jaoks järsuna tunduda.
Seda kirjeldust on väga huvitav kuulda. Muide ma ei ole alati nii põhjalik olnud ning laiskus on mulle tuttav. Aga kuna ma fännan muusikat ja live’ide andmise kunsti, siis on minus tekkinud ka üha suurem huvi seda kõike põhjalikelt tüüpidelt õppida. Ja nii ongi selgunud, et alati annab olla detailsem.
Näiteks minu jaoks hiljuti avastatud muusikalise juhi roll on väga põnev ja pakub mulle palju elevust. Kui selles rollis kogeda seda, kuidas kontsert töötab lõpuks nii, nagu sa tahtsid, siis see on ülilahe tunne. Lõpuks on see kõik emotsiooni kureerimine ja kui see saab tehtud nii, et inimesed on kõigepealt üllatunud ja saavad hiljem aru, et tegelikult polnud miski suvaline, vaid kõik oli läbi mõeldud – siis seda ma tahangi saavutada.
See kõik aga tähendab lisaks tehnilistele ülesannetele ka inimeste haldamist. Kui ma olen olnud järsk, siis ma ei ole seda kunagi kellegi pihta isiklikult, vaid ma tahan lahendada olukordi. Ja kui ma saan aru, et olin kellegi suhtes ebaviisakas, siis ma kindlasti ka palun vabandust. Mul ei ole üldjuhul sellega probleemi. Ja ma püüan teha oma tööd nii, et ma ei peaks kelleltki andeks paluma.
Milles sa ise paremaks tahaksid saada?
Ma olen suur rööprähkleja ja kipun arvama, et olen selles ka päris hea. Aga kui seda kogu aeg teha, siis hakkab süvenemise võime kaduma. Ja see häirib mind, sest siis ma ei oska olla teiste inimeste jaoks selline, nagu tahaksin. Ma olen teiste jaoks parem inimene, kui ma saan endaga hästi läbi ning minu baasvajadused on rahuldatud. Samuti suudan siis rohkem süveneda ning kuulan rohkem, kui räägin.
Kannatlikkust pean ka õppima. Asju tuleb võtta rahulikult, sest kui kõik läheb liiga hoogsaks, siis ma kipun sihti kaotama.
Vahel mu sõbrad toovad ka välja, et ma olen kellaaegade suhtes nõudlik. Aga mu asjad ei saaks tehtud, kui mul ei oleks graafikut. Ühtlasi on mul on väike trauma sellega, et muusikud ei saa kellaaegadega üldse hakkama ja miskipärast on kõik seda ka aktsepteerinud.
Näiteks mäletan, kui Otsa koolis käies läksin kümme minutit enne tundi enda tehnikat üles panema, siis mõni õppejõud või pillimees saabus kohale viis minutit pärast tunni algust ning hakkas alles siis asju sättima. Aga kui selles olukorras ootab sinu järel viis inimest, siis sa ei ole hilinenud viis minutit, vaid viis korda viis minutit. See on lihtsalt nõme.
Minu jaoks on oluline olla teiste aja suhtes aupaklik. Kui päeva jooksul on palju asju vaja teha, siis hakkab üks hilinemine mõjutama ka kõiki järgnevaid. Ja siis on lõpuks kõik üks suur mäsu ja keegi ei taha enam sinuga koos asju teha.
Kas sind on külastanud vahel ka see mõte, et jätaks kitarri ja muusika sinnapaika ja hakkaks midagi sootuks muud tegema?
Täiskasvanuna pole sellist mõtet tulnud. Ma püüan samas üha rohkem jälgida seda, et ma ei lörtsiks kitarrimängu enda jaoks ära. Ma olen küll mõelnud sellele, et mis oleks, kui ma teeniks oma vajamineva raha hoopis mõne muu ametiga. Sel juhul ei peaks loomeenergiat üldse raha teenimiseks kasutama, vaid saaks luua ainult väärtust ning see oleks kindlasti teistmoodi.
Aga seda plaani pole mul olnud, et läheks nüüd ülikooli midagi õppima ja teeks kannapöörde.
Sellega on vist nii, et kui inimesed endale midagi piisavalt palju ütlevad, siis see muutub tõeks. Mina olen hästi pikalt endale seda rääkinud, et muss valis mind ja mina valisin mussi ning see on ammu tehtud otsus. Ma olen rahul, et ma olen seda lugu rääkinud ja ma plaanin sellega jätkata.
Mis sellise karjääri puhul kõige keerulisem on?
Ebakindlus. Näiteks ma tean, et see suvi oli mu senise muusiku elu kõige edukam. Samas, seda lauset öeldes pean ma olema teadlik, et see võis olla ka viimane taoline. See on reaalne võimalus, sest mitte miski ei ole kindel. Ma teen küll tööd ja näen vaeva, et see kõik saaks iga suvi uuesti ja lahedalt sündida, aga mingit kindlust seal tegelikult ju ei ole.
Arvad tõesti, et nõudlus Frederik Küütsi järele kaob Eesti muusikamaastikult ära?
Ütleme, et artist, kes pakub mulle tööd, otsustab kolida Argentiinasse, siis ma olen sellest kohe mõjutatud. Ma jään selleks side-kick tüübiks kindlasti veel mõneks ajaks. Ja kui sa oled artisti side-kick tüüp, siis sellega kaasnevad riskid.
Ma loodan, et ma ei tee selliseid valikuid, kus keegi mind lihtsalt maha kannaks. Ma olen praegu väga heas kohas. Minu kaks lemmikut naisartisti Eesti muusikamaastikul on Anett ja Inga ning ma saan nende mõlemaga koos muusikat teha. Muidugi on meil ägedaid naisartiste veel, aga ma ei valiks kedagi üle nende. Ja kaks mu lemmikut meesartisti on nublu ja NOËP, kellega ma samuti teen pea iga kuu koostööd. Aga see ei ole ka igavene.
Ma olen teinud koostööd veel igasugu artistidega, kellest mõnedega olen otsustanud ise koostöö lõpetada ning teised on seda minu eest teinud. Neid asju juhtub kogu aeg. Praegu aga tunnen ma end hästi.
Seda on rõõm kuulda! Fredi, lõpetuseks – me rääkisime enne ka sinu albumi esimesest loost „(They Don’t Know) The Half Of It“. Reflekteeri natuke seda pealkirja ka – mis see teine pool siis on, mida me sinu kohta ei tea?
See, et minust pooltki ei teata, on vist isegi mu teadlik valik. Muidugi on mu elus asju, mis tähendavad mulle palju ja millest rääkimine aitaks mind inimesena oluliselt paremini mõista. Samas teatav ütlemata jäävate asjade maagia mulle just meeldibki.
See on natuke see igivana küsimus, et kumb on olulisem, kas kunst või kunstnik, kuid mina hoian neid kahte asja teadlikult lahus. Privaatsus on mulle tähtis ja mulle sobib see, kui keegi ei proovi mind liialt lahti muukida.
Autor: Rein Olesk
Pildid: Güther Küttis, Andri Küüts, Marleen Muhuste