5. KOHT


Sandra 5. koht – valitsuse vahetus ja uus peaminister Kristen Michal


Tänavu juulis astus ametisse uus valitsus ning peaministrina alustas tööd Kristen Michal. Uus valitsus ei ole küll eelmisest väga erinev, kuivõrd koalitsioonipartnerid on samad, aga lähenemine paistab olevat siiski teistsugune.


Kui eelmisele peaministrile Kaja Kallasele heideti tema ametiaja lõpus ette, et ta ei tegelenud piisavalt palju sisepoliitikaga, vaid keskendus uuele ametikohale pürgimisele, siis Kristen Michal keskendub sisepoliitikale selgelt rohkem. 


Võrreldes Kallasega on Michal meediasõbralikum ning alati valmis kommentaare jagama. Ka on jäänud mulle kõrvu see, et Michali sõnakasutuses on väga värvikad väljendid, mis on mind omajagu muigele ajanud. Ma olen ikka mõelnud, et kust tal need väljendid küll tulevad.


Greete tähelepanekud:


Kui räägime valitsuse suhtlusstiilist, siis suvel toimus tõesti kannapööre. Kaja Kallas oli kohati nagu lapsesuu ning see ei ole seotud tema intelligentsusega, vaid teda lihtsalt ei piiranud poliitbroileri kasvatus. Minule see iseenesest meeldis, sest mulle on sümpaatne, kui inimene räägib asjadest täpselt nii, nagu ta neist mõtleb.


Samas peab taktitunnet ka olema. Näiteks kui Kallas soovitas õpetajate streigi ajal õpetajatel automaksu promoda, kuna see pidanuks aitama palgatõusu saada, siis oli see kohatu. See kõlas küll mingis mõttes vaimukalt ja Kaja Kallas on huumorit austav inimene, kuid peaminister peaks tajuma, milliselt positsioonilt ta sõnumeid ütleb. 


Michal ütles peaministri portfelli vastu võttes, et talle ei tasu suuri ootusi seada. See oli pisut kummaline, kuna me ju tahaksime, et riiki veaks eest ambitsioon, uuendusmeelsus ja intelligentne bravuur. Sedasorti ütlemisest tuli ilmselt välja lugeda seda, et Michal ei kavatsegi hakata figureerima Kroonika esikaantel ning suhtleb täpselt nii palju kui vajalik.


Greete 5. koht – erakondade pereheitmised ja muutused jõujoontes


Poliitikast mitte huvitunutele ei ole ilmselt oluline, kas kõige populaarsem on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), Reformierakond või Isamaa. Aga see aasta on meie erakondadele küllaltki turbulentne olnud, sest aasta alguses hakkas lagunema Keskerakond ning esimees Kõlvart ei ole suutnud erakonda käima tõmmata. Selle arvelt on saanud sotsiaaldemokraadid juurde kõvasti uusi liikmeid ja toetust. 


Suvel lahvatas suur tüli EKRE-s, mille tulemusena kaotasid nad palju liikmeid ning kukkusid kolinal erakondade reitingute edetabelites.


Isamaa on seevastu rakett, mis on teinud uskumatu lennu ja tõusnud erakondade edetabelites selgele esikohale. Erakonna populaarsuse kasv on opositsioonis olles küll loogiline, aga mulle tundub, et ka poliitikavaatlejatele on niivõrd tugeva liidri koha stabiilsus pisut üllatav olnud. Isamaa edu kulmineerus võimsalt ka Euroopa Parlamendi valimistel, mille nad Eesti kontekstis võitsid, saades kõige rohkem hääli ja kaks kohta europarlamendis.


Sellelt taustalt hakkab 2025. aastal heitlus kohalike omavalitsuste volikogudesse.

4. KOHT


Sandra 4. koht – arutelu ahistamiste ja väärkohtlemiste ümber


Ahistamise ja väärkohtlemise skandaalid ei ole tingimata poliitikaga seotud, kuid kogu ühiskonna tasandil on tegemist oluliste teemadega. Peamiselt pean silmas juhtumit, kui Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia (TÜVKA) direktor ahistas enda kolleegi. 


Selle juhtumi juures on eriti tähelepanuväärne, kui halvasti seda lahendati. Nimelt tegi ülikooli juhtkond pärast juhtumiga tutvumist direktorile ametliku hoiatuse, ent töölt lahkumist ei nõudnud. Seepeale otsustas lahkuda töölt hoopis naiskolleeg, keda direktor ahistas. Pärast seda lahkus omal soovil töölt ka direktor.


Teine märkimisväärne juhtum oli Anna Levandi skandaal. Mitu sportlast väitsid, et Levandi kasutas nende peal vaimset vägivalda.


Mõlema näite puhul on tegemist oluliste teemadega ja mul on hea meel, et me neist aina rohkem räägime. Paraku kaasneb selliste juhtumite järel palju ohvreid süüdistavaid reaktsioone. 


Ma tahan väga kiita kõiki inimesi, kes julgevad vaatamata ohvrit süüdistava mentaliteedi levikule enda isiklikest ja keerulistest lugudest rääkida. Need lood annavad ühiskonna arengusse olulise panuse.


TÜVKA juhtum on õpikunäide sellest, kui asjatundmatult olukord lahendati. Ülikooli lahendus seisnes suuresti selles, et kommunikatsiooniinimene lükati lahendamise selgitamiseks tanki ning need, kes otsuseid tegid, ei suvatsenud ise selgitusi jagada. 


Greete tähelepanekud:


See oli tõesti üllatav, et TÜVKA juhtum nii asjatundmatult lahendati. Tundub, et meil on jätkuvalt ühiskonnas mingid stigmad, stereotüübid ja hoiakud nii tugevalt sees. Eesti kontekstis tuleb kindlasti mängu ka see, et tahes-tahtmata satuvad konflikti osapoolteks (nt ahistamises süüdistatav ja probleemi lahendaja) inimesed, kes üksteist väga hästi tunnevad. Sellises olukorras on väga raske end uude rolli panna, süda kõvaks teha ja otsuseid langetada. 


See on kurb, sest meil on olnud mitu juhtumit, kus on olemas mustvalge teekond väärika lahenduseni jõudmiseks, kuid ometi seda teed ei minda. 


Greete 4. koht – abieluvõrdsus


2024. aasta alguses jõustus abieluvõrdsus. Ega siin pikka juttu ei olegi, kui et Eesti jõudis tänavu ametlikult normaalsete riikide sekka. Ja maailm ei olegi kokku kukkunud. 


Ma ei ütle, et Eesti on saanud normaalsete riikide sekka mingi ideoloogia tõttu. Abieluvõrdsus on võrdsuse ja väärikuse küsimus – vahet ei ole, kas sa valid sotse, reformi või isamaalasi. Ma usun, et ka Isamaa valijate seas on piisavalt neid, kes mõistavad, et vähemustel on õigus juriidilisele kaitsele ja võrdsetele võimalustele.

3. KOHT


Sandra 3. koht – erakondade pereheitmised ja muutused jõujoontes


2024. aastal oli palju poliitilisi liikumisi ja see on mänginud ümber meie poliitmaastikku. Näiteks, kes oleks uskunud, et igipõlisest keskerakondlasest Jüri Ratasest saab isamaalane? Kui sa oled olnud erakonna esimees ja peaminister ning siis lähed üsna lühikese aja pärast teise erakonda, siis see on üllatav. 


Võib-olla veel üllatavam oli see, et endine EKRE liige Jaak Madison liitus Keskerakonnaga. Tegelikult on kogu EKRE pereheitmine olnud põnev vaatepilt, kuivõrd tänavu suvel lahkus erakonnast rohkem kui pooltuhat liiget. Seejärel lõid EKRE-st lahkunud liikmed uue erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK), mis augustis ka ametlikult registreeriti. Aasta lõpu seisuga, tõsi küll, see uus erakond juba otsast ka laguneb.


Greete 3. koht – automaksu raske sünd


Automaksu loomise arutelusse kaasasid poliitikud tavatult kogu ühiskonna ja see tõi kaasa väga kirgliku arutelu. Mulle tundub, et kokkuvõttes sai selle supi juurde liiga palju kokkasid. Lõpuks ei olnud otsustusselgust ja valitsus läks selle maksuga kuidagi puusalt tulistama.


Automaksu on esitletud algusest peale keskkonnamaksu, siis julgeolekumaksu ning seejärel riigieelarve täitmise maksuna. See oli ka osati kaval lähenemine, kuna sellega kõnetas valitsus nii neid, kes ootavad hoogsamaid samme rohepoliitikas, kui ka neid, kelle jaoks on auto omamine inimõigus. Aga lõpptulemusena tekitas see lihtsalt palju segadust.


Ma üldiselt tervitan seda, kui otsused ei tule ülevalt alla, vaid ühiskond räägib poliitika loomises kaasa, aga automaksu puhul oli see teekond kuidagi jube raske ja pärast seda on küllaltki räsitud tunne.


Sandra tähelepanekud:


Mina ei ole kunagi olnud automaksu vastane, aga selle protsessi puhul läks viltu see, et alguses ei otsustatud, mis maksuga on tegemist. Kui sul pole selget eesmärki, siis on väga keeruline leida ka õiget lähenemist. Automaks oli natuke nagu kõike, aga samas ka mitte midagi. Seda maksu on mitu korda ümber tehtud ja tänaseks on see nii kaua kestnud, et enam ei teagi, mis see viimane kokkulepe on. 


Lisaks automaksule tuleb 2025. aastal maksumuudatusi veel: tulumaks tõuseb praeguse 20 asemel 22 protsendini, suvel kerkib käibemaks 22 protsendilt 24-le ning suurenevad ka bensiini-, alkoholi- ja tubakaaktsiis.


Vahepeal arutati ka suhkrumaksu üle, kuid see kukkus mingil põhjusel väga kähku laualt maha. Minu meelest seda arutelu ei peetud isegi lõpuni.

2. KOHT


Sandra 2. koht – Kaja Kallasest sai Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja


Juunis sai Kaja Kallasest Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja kandidaat ning sügisel ta selles rollis ka alustas. Mitte ükski eestlane ei ole varem nii kõrgel ametikohal olnud ja ma arvan, et Kaja Kallas toob enda uues rollis Eestile palju tuntust juurde. Praegusel segasel ajal on ka hea kindel tunne, kui Eesti inimene nii tähtsal ja olulisel ametikohal on.


Kui sisepoliitikas ei olnud Kaja Kallas minu hinnangul väga tugev, siis välispoliitikas on ta tõeliselt badass tegija. Mul on hea meel, et ta selle ametikoha sai.


Greete 2. koht – Vene kodanike valimisõigus ja õigeusu kiriku sidemed Venemaaga


Lõppeva poliitika-aasta ühed suuremad küsimused on seotud Vene kodanike valimisõigusega ning sellega, mida me võtame ette Moskva Patriarhaadi õigeusu kirikuga (MPEÕK) Eestis.


Valimisõiguse puhul on jutt eelkõige sellest, kas Venemaa ja Valgevene kodanikelt peaks võtma ära õiguse valida kohalike omavalitsuste valimistel. MPEÕK puhul seisneb küsimus selles, kas ja kuidas peaks Eestis tegutsevad õigeusu kirikud katkestama oma alluvuse Moskva kirikuvõimust.


Valimisõiguse äravõtmine tähendab potentsiaalselt põhiseaduse muutmist, mis on suur ja põhimõtteline samm. Samas ei ole see ainult seaduse muutmine, vaid sellega kaasneb laiem küsimus – kas me loome demokraatlikus riigis seadusi, mille eesmärk on kedagi rahvus- või kodakondsuspõhiselt takistada? Või järsku on variant seda ka kuidagi muud moodi teha? See on nii põhimõtteline asi.


Ühest küljest on valimisõiguse äravõtmine justkui arusaadav lahendus. Venemaa on agressorriik, meile eksistentsiaalne oht ja Eesti on kuulutanud Venemaa terroristlikuks riigiks. Seega, järelikult ei tohiks Vene kodanikel olla Eestis mingisugust võimu või sõnaõigust. Sellisest loogikast on lihtne aru saada. 


Aga kui me täna piirame venelasi või valgevenelasi, siis kas 20 aasta pärast hakkame näiteks sakslasi piirama, juhul kui nad peaksid mingil põhjusel ära keerama? Et kuhu me edasi läheme sellega? 


Kas ma peame tingimata kasutama malakat, millega õiguseid ära võtta? Järsku on võimalik selle probleemiga tegeleda ausate valimiste kontekstis, murendada eestimeelsete inimestega Narvas samm sammu haaval seda vene kultuuri ja teha jõhkralt rasket poliitilist tööd.

1. KOHT


Sandra 1. koht – tormiline aasta Eesti hariduses


Sel aastal on toimunud Eesti hariduses palju märgilisi sündmusi. Aasta algas õpetajate streigiga, mis kestis poolteist nädalat ja see on Eestis pigem erakordne. 


Streik algas eelkõige palga pärast, aga mulle meeldis, et see tõi kaasa palju laiemad arutelud. Lisaks rahale räägiti ka õpetaja rollist tänapäeva ühiskonnas ja sellest, kuidas õpetaja töö ei ole enam see, mis ta 30 aastat tagasi oli. Streigi ajal tõstatusid ka koolikeskkonna ja õpetajate töökoormusega seotud teemad ning mured. 


Haridus- ja teadusministeerium on saanud sel aastal kõvasti vatti, sest muutusi on palju. Tänavu sai alguse eestikeelsele õppele üleminek, mis on väga märgiline samm. Ka kutsehariduse reformimise plaanimine võeti ette, mis on minu arvates samuti õige suund. Ma väga tahaks, et kutseharidus muutuks senisest populaarsemaks, sest paraku levib jätkuvalt seda arvamust, et kutseharidusse suunduvad need õpilased, kes mujale koolidesse sisse ei saa.


Tänavu võeti vastu ka see otsus, mille tulemusena ei saa tasuta hobikorras kutseõppesse õppima minna, kui muud haridused on omandatud. See tähendab, et selline süsteem kaob ära, kus igaühel on võimalik riigi raha eest oma lõbuks aednikuks õppida. Tasuta on muidugi tore õppida, aga minu arvates ei peaks riik iga hobi kinni maksma.


Koolivõrgu korrastamine oli samuti sel aastal suur teema. Põhiküsimus seisneb selles, kas me suudame ülal pidada sellist koolivõrku nagu meil praegu on ehk kas meil saab olla nii palju koole. Kuna kohalike omavalitsuste volikogude valimised on tulemas ning koolide sulgemine on emotsionaalne ja ebapopulaarne teema, siis praegu on see pigem soiku jäänud. Aga mulle tundub, et streigi ajal hakati sellest ikkagi rohkem rääkima.


Greete 1. koht – julgeolek, julgeolek ja veelkord julgeolek


Eesti valmistub sõjaks ja me peame suutma seda rasket mõtet seedida. See on ebamugav ja hirmus, kuid see on fakt, mis meid kasvõi läbi maksude mõjutab. Julgeolekuga seotud teemale võib vaadata maksude külje pealt, tuuleparkide asukoha ja luureradarite nurgast või hoopis kogu meid ümbritseva keskkonna kaudu, kus lähevad ootamatult katki nii gaasitorud kui ka sidekaablid või plahvatavad Lääne-Euroopas militaarettevõtte tehased. 


Idanaabri tigedus, õelus ja agressiivsus on hüppeliselt kasvanud – vähemalt mulle tundub nii. Julgeolekueksperdid võib-olla ütlevad, et sõbrad, see on kogu aeg nii olnud, aga nüüd on see väga nähtav välispoliitiline asi, mis on pööranud meie elu peapeale, kasvõi maksude kaudu. Aga meil ei ole muud varianti, me peame suutma end kaitsta, see on meie reaalsus.

Ja lõpetuseks paar jaburust

Sandrale pakkus nalja Jürgen Ligi solvang ja Kaarli puiestee liiklusmärkide allee

Üks naljakas vahejuhtum leidis aset riigikogu infotunnis, kui Jürgen Ligi ütles Helle-Moonika Helmele, et ta ei ole ilus. Ligi ise väitis hiljem, et ta pidas silmas Helle-Moonika Helme käitumist, mida teda ennast. Helme muidugi solvus seepeale hingepõhjani ning Ligit asus siunama ka Martin Helme, kuna daamile ei olevat kena niiviisi öelda. See juhtum on hea näide sellest, kui lühike on mälu, sest alles hiljuti tümitasid EKRE liikmed järjepanu Kaja Kallast või nimetasid Soome endise peaministri Sanna Marini valitsust huulepulgavalitsuseks. Ehk siis – teisi võib solvata küll, aga kui keegi vastu ütleb, siis on suur nutt ja hala.

Samuti meenub mulle Tallinna Kaarli puiestee, mis täitus vahepeal ülekäigurada tähistavate liiklusmärkidega. See on üks meeldejääv absurdsus, sest on täiesti arusaamatu, kuidas selline tööõnnetus üldse juhtuda sai.

Greete tähelepanek:

Kaarli puiestee liiklusmärkide olukord on väga hea sümbolpilt Tallinna võimupöördest. Tallinna elaniku ja ajakirjanikuna nautisin kevadel seda bravuuri, millega näiteks Pärtel-Peeter Pere tuli ja teatas, et ta on valmis lööma platsi puhtaks ja kõik ära tegema. Nüüd on käes hall argipäev ja on selgunud, et kõiki tänavaid siiski ei saa lumest puhtaks lükata ega igale poole rattateid luua. Põhjus, miks seda kõike teha ei saa, istub muidugi sageli teisel pool koalitsiooni lauda. Poliitikute reaalsesse ellu jõudmise moment on Tallinna näitel olnud põnev vaatemäng.

Greete annab aasta piinlikkuse medali Hiinat väisanud rahvasaadikutele

Kui mõtlen 2024. aasta absurdsustele, siis hästi piinlik oli vaadata, kuidas meie riigikogu liikmed püüdsid õigustada visiiti Hiina Rahvavabariiki, mille kohapealsed kulud tasus Pekingi režiim. Ma ei usu, et ükski nendest saadikutest siiralt ei teadnud, et Hiina on ebademokraatlik riik, mis kaudselt toetab Venemaad agressioonisõjas Ukraina vastu ning mille väärtused on Eesti riigiga täielikus vastuolus. Kuid ilmselt oli neil lühinägelikkus ja arvamus, et keegi ei hakka selle käigu kohta küsima. See oli naeruväärne ja selle käigu eest võib kindlasti anda aasta piinlikkuse medali.


Sandra Saar on Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik, kes juhib koos Marju Himmaga päevapoliitika arvamussaadet „Olukorrast riigis“.

Greete Lehepuu on Eesti Ekspressi ajakirjanik, kes juhtis koos Hindrek Riikoja ja Urmas Jaagantiga päevakajasaadet „Päevakord“.

Autor: Rein Olesk


Pildid: Andri Küüts