Premier League’i seisud peale 12 mängunädalat
Premier League on jõudnud hooaja esimese kolmandiku verstapostini ja on pakkunud nii üllatusi kui ka ootuspäraseid tulemusi. Esimese 12 mängunädala järel on liigatabel kujunenud mitmekesiseks võitlusareeniks, kus nii tiitlinõudlejad, Euroopa kohtade eest võitlejad kui ka väljalangemise äärel tiirlevad meeskonnad pakuvad jalgpallisõpradele rohkelt kõneainet. Sel aastal on esile tõusnud palju huvitavaid narratiive, sealhulgas Liverpooli taassünd uue peatreeneri käe all, Arsenali vastuolulised vabandused, Manchester City sitkus, Nottingham Foresti üllatav algus ja Chelsea järjekindlus. Samal ajal on tabeli põhjas olevad tiimid juba häirekellad käima pannud, et oma hooaega päästa. Analüüsime hooaja varaseid jooni, keskendudes suurematele klubidele ja mõnele ootamatu tabelipositsiooniga klubile.
Liverpool – uued tuuled, vanad lepingud
Liverpool on olnud hooaja üks põnevamaid jälgimisobjekte, peamiselt muidugi tänu nende uskumatult tugevalt alustanud peatreenerile Arne Slotile, kelle juhtimisel on Liverpool kehtestanud end selgete liiga liidritena. Sloti agressiivset mängustiili varjutavad sosinad Liverpooli kolme staarmängija lepingutest. Mohamed Salah, Virgil van Dijk ja Trent Alexander-Arnold on oma lepingute viimases aastas ning peale kõlakate pole uute allkirjade kohta mingit infot.
Alexander-Arnoldit nähti võttemeeskonnaga jalutamas oma kodukandis, mis võiks olla indikatsiooniks uue lepingu teadaande videost, kuid nii Salah kui ka van Dijk on jäänud kidakeelseks, öeldes alati peale mänge, et vaatame, kuidas hooaeg läheb. Alles eile, peale turbulentset 3 : 2 võitu Southamptoni üle, põikas Mohamed Salah enne bussile ronimist intervjueerijate ette ning ootas hetke, et tema käest küsitaks taaskord lepingu kohta. „Kätte on jõudnud detsember ja ma ei ole mitte midagi kuulnud, tundub, et pigem lahkun, kui jään. See ei ole minu kätes,“ vastas Salah ajakirjanikele. Mängija, kes on löönud kümme väravat ja andnud kuus resultatiivset väravasöötu, peaks iga nädala järel oma tuleviku teemal olema aina kindlam, kuid tundub, et Liverpoolil on teised plaanid … Vähemalt praeguseks.
Taktikaline analüüs
Kui unustada hetkeks lepingud ja platsivälised mured, on Slot hoidnud Liverpooli rünnakut kiire ja ettearvamatuna, keskendudes tihedale pressingule ja loovatele kombinatsioonidele vastaste kolmandikus. Mohamed Salah hiilgab endiselt ja tundub olevat täielikus harmoonias Sloti filosoofiaga, nagu sobiks paarike kokku veel aastateks. Suvine puhkus Türgis tegi ka imesid Salah’ enesekindlusega – ta justkui oleks võtnud kinnisideeks võita Premier League’i aasta mängija tiitel või sihtida isegi Rodri kapi suunas ning pürgida järgmise aasta Ballon D’ori vestlusesse. Lisaks on Darwin Núñez lõpuks näidanud veidi rohkem oma potentsiaali, olles nii väravate löömisel kui ka liikumises kaitsjate vahel tähtis tegur.
Kaitse parandused
Üks suurimaid küsimärke Liverpoolile oli eelmisel hooajal nende kaitse, kuid Slot on edusamme teinud. Trent Alexander-Arnoldi kasutamine hübriidrollis (poolkaitsja ja äärekaitsja vahel) on andnud meeskonnale rohkem paindlikkust ning stabiilsust. Samuti on Ryan Gravenberch ja Curtis Jones tõestanud, et nad suudavad keskväljal mängu juhtida. Siin peab võrdlusesse tooma Sloti eelkäija, kelle lahkumine tuli üllatusena paljudele. Isiklikult arvasin ja prognoosisin ka iga-aastases tabeli ennustuses, et Liverpool langeb katastroofiliselt, enne kui nad mingisuguse vungiga tagasi kõrgustesse pürgivad. Võtsin arvesse tühist suve, kus ainus mängija, keda sooviti osta, tegi ametliku pressiteate, et ei taha kuskile minna, sest tema süda kuulub Hispaanias asuvale Real Sociedadile. Teiseks võrdusteguriks oli ilmselgelt natukene nahaalne arusaam Hollandi Eredevisie liigas toimuvast jalgpallist, kus võtsin aluseks Erik ten Hagi. Minu arusaam oli, et kõik sarnase profiiliga (või välimusega) peatreenerid, kes tulevad suurklubidesse, on sama juhmid ning vabandusterohked, kuid tuleb välja, et pean oma mütsi ära sööma, sest Liverpool juhib liigat juba kaheksapunktilise eduseisuga.
Mõtted tulevikuks
Vaatamata tugevale algusele on Liverpool näidanud mõningaid nõrkusi. Eriti vastupidavate meeskondade, näiteks Brightoni vastu on olnud märke, et Sloti filosoofia vajab veel lihvimist. Samuti võib tõusta küsimus kalendri hellusest, sest järgneva kuu jooksul läheb Liverpool silmitsi Real Madridi (Champions League), Manchester City, Tottenhami ning Manchester Unitediga. Eks 1. jaanuaril saab uuesti menetleda tabeliseisu, kuid Liverpooli juht tundub praegu kui vana rahu ise.
Manchester City – peatumatu masin või auru kaotamine?
Manchester Cityt ei saa kunagi alahinnata, kuid hooaja alguses on olnud näha märke, et nende peaaegu robotlik täiuslikkus võib saada lõpuks inimlikuks. Vigastused, eriti Rodri näol, on mõjutanud meeskonna dünaamikat ja Ballon d’Ori värskelt võitnud mängija kaotus on joonistanud selge pildi tema tähtsusest.
Miskit tundub selle Manchester City meeskonna juures teistmoodi – laupäevasel kohtumisel Tottenhamiga tundusid nad hambutud, lakoonilised ning üleüldiselt frustreeritud, mida saab näha ka 4 : 0 kaotusseisu näol. Ma pole kunagi näinud Manchester City kaitsjaid hiilgava ajastu ajal nii palju sabistamas ja paaniliselt tagasi kaitsesse jooksmas. Nad said täieliku hävingu osaliseks.
4 : 0 lõppseisuks on kaotus, mida on raske seedida ükskõik mis tiimil, kuid kindlasti on seda veel keerulisem teha meeskonnal, kes on alati leidnud probleemidele lahendusi. Praeguseks on Manchester Cityle kolme mänguga löödud kaheksa väravat. Kõik kolm mängu on nad kaotanud Tottenhamile, Brightonile ja Bournemouthile – olukord vajab kiiret reaktsiooni.
Rodri tõeline väärtus
City keskväljale on Rodri puudumine mõjunud halvasti (ja taevas on sinine). Pep Guardiola süsteem põhineb tugeval positsioonimängul ja võimekusel kontrollida tempot igas olukorras – just siin on Rodri asendamatu. Ilma temata on City olnud vastuvõtlikum kontrarünnakutele ja nende enda rünnak ei ole sama sujuv. Seda näitab välja ka nii minu kui ka miljonite teiste FPL-i (Fantasy Premier League’i) kapteni-ikooniga Erling Haaland, kes viimase seitsme mänguga on löönud kaks väravat. Teiste meeskondade ründajate ridades võib see tunduda võib-olla pädevana, kuid Haaland lõi esimese viie mänguga kümme väravat. Märgin ka ära, et viimased seitse mängu on esimesed Premier League’i mängud peale Rodri vigastust. 1 + 1 = 2 ja värki ...
Kas kütus on otsa saamas?
Kas tõesti hakkab City masinavärk väsima? Targemad ütleksid, et pigem mitte. Guardiola on korduvalt tõestanud, et suudab keerulistest aegadest läbi sõuda, ning veidi naiivne oleks arvata (mõne meeskonna austajatena isegi loota), et neli hooaega järjest Premier League’i võitnud meeskonnal ei ole paari üllatust varuks. Seda pole kerge öelda, sest mu aju ja süda valutavad, nähes nüüd ametlikult, et Pep Guardiola pikendas oma lepingut 2027. aastani, näidates usku enda meeskonda.
Chelsea – Monopoly man’i strateegia
Chelsea hooaja algus on olnud intrigeeriv ja keeruline, kombineerides märkimisväärset edasiminekut väljakul koos küsimustega klubi ülekulutamise ja ostustrateegia jätkusuutlikkuse üle. Pärast aastatepikkust turbulentsi, millele lisandus mitme peatreeneri vahetus, tundub, et Enzo Maresca on toonud klubisse stabiilsuse.
Kuid Chelsea ei ole veel kaugeltki valmis lõpetama oma ennastotsivat teekonda. Tegu oleks justkui Monopoly mänguga, kus 2/3 kollastest ja rohelistest kruntidest on ostetud, kuid midagi sinna peale veel ehitama ei hakata. Vundament on olemas, aga siiski sõltuvad nad paljuski ka teiste vastaste võib-olla ootamatutest libastumistest. Chelsea istub tabelis praegu kolmandal kohal, ühe punkti kaugusel Manchester Cityst ning üheksa punkti kaugusel liiga liidritest Liverpoolist, kuid see ei maali terviklikku pilti. Vaadates Arsenali, Spursi, Brightoni, Tottenhami ja Aston Villa (mainimata isegi Manchester Unitedit) seisu ja libastumisi mängudes, on selgelt paljud meeskonnad jäänud ootustele alla. See on omakorda soodustanud Chelsea positsiooni tabelis ning nüüd, kui mänge tuleb uksest ja aknast, on neil võimalus päriselt tõestada, millise meeskonnaga on tegu. 2 : 1 võit Leicester City vastu seda ei näidanud.
Positiivne algus ja märgid progressist
Maresca mõju on olnud selgelt tajutav. Meeskond on hakanud mängima kiiremat ja intensiivsemat jalgpalli. Chelsea nooremad mängijad, nagu Noni Madueke ja Moisés Caicedo, on saanud rohkem vastutust ja paistnud silma. Kaitseliin, eesotsas Levi Colwilliga, on olnud stabiilne ja pakub tugevat alust.
Chelsea ründemäng on olnud kohati ebakindel, sõltudes tihti individuaalsetest hetkedest. Kuigi Nicolas Jackson on näidanud vägagi lubavaid märke, ei ole tema väravaküttimise oskused veel piisavalt küpsed, et hoida Chelseat konkurentsis Manchester City ja teiste tippklubidega, vähemalt mitte üksi.
Ostustrateegia: head ja vead
Chelsea suvised kulutused tõid taas esile klubi ülekulutamise tendentsi, mis on olnud viimastel hooaegadel püsiv kriitikanoot. Suve suurim üllatus oli João Félix, kelle liitumine klubiga tekitas küsimusi nii tema sobivuse kui ka üldise mõtteviisi kohta. Félix, kes on oma karjääri jooksul tihti olnud tähelepanu keskpunktis, ei ole seni suutnud ootusi täita. Tema osalemine ründemängus on olnud ebaühtlane ja mõnikord isegi kahjulik, jättes mulje, et ta ei sobi hästi Maresca süsteemi juba peale kuute mängu.
Samal ajal on Cole Palmer olnud vastupidine näide edukast ostust. Noor ründemängija, kes liitus sarnase küsimärgi all, on olnud hooaja üks eredamaid punkte. Tema loovus, sihikindlus ja oskus teha suuri tegusid otsustavatel hetkedel on pakkunud Chelsea fännidele lootust, et klubil on lõpuks sportlane, kes suudab mänge enda peale võtta.
Arsenal – loovus sureb esimesena
Arsenali hooaja algus on olnud kõike muud kui sujuv. Eelmisel kahel hooajal tiitlitele tõsiselt pretendeerinud meeskond on leidnud end olukorras, kus nende vaimne tugevus ja distsipliin on küsitav. Nüüdseks nõustun sellega minagi, olles kahjuks või õnneks Londoni punaste austaja. Kapten Martin Ødegaardi ootamatu vigastus on olnud tohutu löök nii meeskonna juhtimisele kui ka loovusele, kuid samuti aidanud vabanduste näol mätsida kinni kõik probleemid. Ründajad ei lahenda olukordasid? Ødegaard on ju katki. Punaste kaartide laviin? Küll asjad paranevad, kui Ødegaard naaseb!
Arsenali kapten oli Chelsea vastu väga südikas – see oli tema esimene terve mäng peale vigastusest paranemist –, kuid jalgpalli on alati otsustanud tulemused. Chelsea vastu 1 : 1 lõppseis meeskonnaga, kes justkui tahaks tõsta hooaja lõpus karikat, ei ole just paljulubav. Eelmiste hooaegade võidud on muutunud viikideks ning viigid väga palju ebastabiilsemateks viikideks või isegi imelikeks kaotusteks.
Peale rahvusvaheliste mängude pausi oli pinge ning ärevus Arsenali ja Nottingham Foresti kohtumise eel täielikult laes. Küsimärgid olid reas ning ametlik teavitus, et Ben White on mõni kuu vigastusega väljas, ei aidanud moraalselt kuidagi kaasa. Järjekordselt said Arsenali fännid oma küsimustele vastused, kui Sakat ja Ødegaardi kombineerides löödi esimene värav. Peale seda ei vaadanud Arsenal enam hetkekski selja taha, dominantne 3 : 0 võit oli kõik, mida nad vajasid.
Taktikaline sügavus või selle puudumine
Ilma Ødegaardita on Arsenali mäng ilmselgelt kannatanud. Thomas Partey ja Declan Rice on küll võimekad keskvälja mängijad, kuid kumbki neist ei suuda pakkuda sama loomingulist energiat nagu norrakas. Mikel Arteta on proovinud süsteemi muuta, kuid tundub, et tema plaan A ja plaan B on liialt sarnased.
Aastaid olen lootnud, isegi palvetanud, et Arsenali akadeemiast sirguks veel sarnase potentsiaaliga mängijaid nagu Emile Smith Rowe ja Bukayo Saka. Charlie Patino näol oleks see võinud realiseeruda, kuid kahjuks jäi mängustiilist vajaka ning ka tema müüdi maha. Pean tõdema (esiteks, et ma võtan seda jalgpalli tugitoolisportlase ametit võib-olla liiga tõsiselt), et panin pea käte vahele ning ohkasin valjult, kui meistriteliigas Inter Milani vastu taga olles toodi pingilt justkui Arsenali päästjaks 17-aastane Ethan Nwaneri, kes Eesti mõistes oleks praegu kümnenda klassi gümnaasiumiõpilane. Vaatasin kalendrisse, et lugeda päevi kuni jaanuarikuuni, millega kaasneks ka loodetavasti uute mängijate ostmine … Taaskord pean oma mütsi ära sööma, sest kohtumises Nottingham Forestiga lõi Nwaneri väga rahulikult värava ning isegi tähistades tundus tema suhtumine olevat justkui „no kes siis veel kui mitte mina“. Mänge on kalendris palju – sooviksin väga näha Nwanerit alustamas mõnes Premier League’i mängus, et näha tema terviklikumat mängustiili.
Vaimne küsimus
Kõige murettekitavam on Arsenali üldine suhtumine. Kui eelmistel hooaegadel tundus nende hüüdlause olevat „ükskõik mis hinnaga“, siis sel aastal on vabandused rohkem esile tõusnud. Arteta ja mängijad on vihjanud, et nende ambitsioonidele on takistuseks vigastused ja noor meeskond. See on kummaline, arvestades, et nad on juba kaks aastat nõudnud tõsist tähelepanu tiitliheitluses. Kas meeskond alahindab iseenda ootusi või lihtsalt vabandab oma keskpärase alguse pärast?
Tundub, et meeskond ei olnud arvestanud võimalusega, et Manchester City kaotab auru nii varakult ning Liverpool kehtestab end karmi eduseisuga, mille tõttu on vaja natukene valjemalt tuua esile meeskonna puudusi. Justkui neid ei oleks teistel meeskondadel … Pean olema halastamatu – Manchester City libastumisi arvestades ei ole Arsenalil enam vabandusi. Liverpool küll sõuab ees, kuid järgmisel nädalavahetusel kohtuvad Manchester City ja Liverpool ning kõike võib juhtuda. On aeg tegudeks ning meeskonna emotsionaalne kokkuhoid peab olema just praegu kõige suurem.
Nottingham Forest – kuidas ja kauaks?
Nottingham Forest on olnud hooaja esimeste nädalate suurim üllataja. Vaatamata sellele, et nende eelarve ja mängijate koosseis ei pruugi teiste Premier League’i klubidega võrreldes muljet avaldada, on Nuno Espírito Santo leidnud viisi, kuidas meeskonnast maksimumi saada. Ma ei suuda sõnadesse panna, kuidas ta seda tegi. Ehk hõiskame enne õhtut, aga Forest on tõestanud, et sel hooajal nad ei lõpeta 17. koha peal nagu eelneval hooajal.
Kodus sööd, väljas vaatad menüüd
Forest on selgelt ära kasutanud City Groundi toetajate energiat. Nende kodumängude atmosfäär on olnud elektriline ja Forest on suutnud suuremaid vastaseid üllatada. Samuti on nende kaitse olnud stabiilne ja julge: Ola Aina jookseb platsil üles, siis alla ja äkiliselt kohe tagasi üles.
Järjepidevus on võti
Forest peab leidma viisi, kuidas oma edu pikemas perspektiivis säilitada. Nende pink on üsna õhuke ja kui võtmemängijad vigastada saavad, võib tekkida probleeme. Forestil ei ole palju Premier League’i väliseid mänge, seega võib loota rahulikuma ja mõistvama kalendri peale, mis eemaldab ka suurema vigastuste riski.
Premier League’i tabeli alumine pool – palvetame võidu nimel
Tabeli alumises otsas on mitu meeskonda, kes on raskustes. Southampton, Crystal Palace ja Wolves on kõik esimesed 12 mängunädalat veetnud põhimõtteliselt püsivalt väljalangemistsooni äärel. Neil on vaja kiireid lahendusi, et oma hooaega päästa. Vaadates, et Premier League pole kunagi nii tugev olnud nagu praegu, saab sama öelda Championshipi kohta. Tiimid, kes on langenud liiga võrra allapoole, ei naase alati kohe ja rutuga Premier League’i, mis tekitab lisapinget.
Crystal Palace – miskit ju küpses?
Peatreener Oliver Glasner ühines Crystal Palace’iga eelmise hooaja veebruaris ning kehtestas end kohe kui juhti, keda oleks pidanud värbama suuremad klubid. Ta lõpetas Premier League’i hooaja vägagi korraliku 4 : 0 võiduga üle Manchester Unitedi ja 5 : 0 võiduga üle Aston Villa. Paljud jäid kulisside taga suveks sumisema, et kas tegu on uue Brightoniga, kes hakkab üle oma võimete esinema.
Paraku tundub, et staarmängijate lahkumine ja väga vähesed, kohati ka ebaloogilised asendused ei ole Crystal Palace’i peatreenerile suureks abiks olnud – ning taevas on sinine …
Wolverhampton Wanderers – gaas ja pidur läksid segamini
Inglismaa analüütikud kutsusid Gary O’Neili üheks taibukamaks strateegiks, justkui oleks ta briti Diego Simeone, kes suudab näha vastaste plaani ette juba nädalaid enne mängu avavilet. Kuid eelmise aasta mured on tulnud ka tänavust hooaega kummitama. Võrreldes eelmise hooajaga on Wolvesil peale sama arvu mänge tabelis täpselt kuus punkti vähem, mis on alati halb aimdus sellest, mis neid ees ootab.
O’Neili briljantsuses ei ole küll kahtlust, sest Wolves võitis 4 : 1 Fulhamit ning eesotsas Mattheus Cunhaga on nad endale sisse puhunud uue hingamise. Nüüd ainult loodaks, et see kestab!
Kokkuvõtteks võib öelda, et peale esimest 12 mängunädalat on Premier League näidanud oma mitmekesisust ja ettearvamatust, nii nagu ikka! Liverpooli tõus, Arsenali küsimärgid, City raskused ja Foresti üllatus on teinud hooaja alguse jälle põnevaks. Samal ajal võitlevad mitmed meeskonnad ellujäämise eest, mis on veelgi rõhutanud liigat kui maailma kõige konkurentsitihedamat.
Samuti peab vaatama tabelit, mis on halastamatu. Tottenham on tabelis kuuendal kohal, istudes Premier League’i tipust sama kaugel kui liiga põhjast (12-punktiline vahe Liverpooliga ja 15-punktiline vahe Southamptoniga). Sarnane saatus on Manchester Unitedil, kes läbib praegu n-ö magava gigandi perioodi, palgates kalli raha eest uue, noore ja maineka peatreeneri, kes peaks klubi tagasi tippu viima. Nüüd, kus ma olen selle välja öelnud ja ära sõnunud ka Arsenali saatuse, tundub see kahjuks juhtuvat. Mäng Ipswich Towni vastu seda veel õnneks ei tõestanud. Vähemalt ühte saab öelda – põnevust jagub igas mängus ning praegusest kuni hooaja lõpuni tuleb üks vapustav maadlus iga viimasegi palli üle.
Autor: Taavet Tenno